Richard Kadrey

Sandman Slim on kõrvaldanud juba nii palju suuri ja vastikuid, et vaenlaste leidmisega läheb autoril raskeks. Eelmise osa lõpus ilmus Slimi lemmikkõrtsi teda otsima mees, kes väitis, et on Surm. Ja et teda on röövitud - täpsemalt, keegi on ta inglikeha sisse vehkinud, jättes talle miski õnnetu müügimehe keha, millel liiatigi on süda välja lõigatud. Slim on tänuvõlglane varem kuldses vahtkonnas töötanud Julie ees, kes käivitab oma eradetektiivibürood. Ning leiab, et Surma surma mõistatuse lahendamine tooks büroole kuulsust ja kliente. Sellega siis tegeletakse, kusjuures Slim kogeb, et kellast kellani kaine peaga detektiivikohuste täitmine on kõige hullem, mis temaga elus juhtunud. Seiklusi ja LA-s pesitsevaid kahtlasi tegelasi igatahes jätkub.

Ühe pisiasjaga paneb autor mumeelest mööda. Nimelt liigitab ta natsionaalsotsialistid parempoolsete hulka. (Mõned pikaealisemad tegelased on muistse germaani surmamüstika jälgi ajades Kolmanda Riigi juhtfiguuridega kokku puutunud jne.) Romaanis esineb ka tõepoolest vastikuid parempoolsete vaadetega tegelasi. Ent natsionaalsotsialistid on siiski kamp võõrast vara ümberjaotavaid inimjätiseid nagu sotsiaaldemokraadidki, seega siis vasakpoolsed.

Kaalusin juba hinde alandamist, siis aga tuli meelde, et päris mitme huvipakkuva suht värske teksti seast - Stross, Ings, Lukjanenko, VanderMeer jne - tellisin ma esimesel võimalusel ikkagi Kadrey ja lugedes ei tulnud kordagi pähe, et tahaks midagi muud lugeda. No ei ole väga deep, aga mõnus meelelahutus.