No sajab juba mitmendat nädalat, LA-s vihma, põrgus verd, ja enam-vähem kõik on veendunud, et see on märk lähenevast maailma lõpust. Ehk siis vanade jumalate tagasitulekust. Kuigi valdav osa inimestest on LA-st võimalikult kaugele tõmmanud - nagu see aitaks! - on nii inimesi kui põrgulisi, kes käimasolevat protsessi kiirendada tahaksid. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eks ole. Nii meelitatakse kodanik Stark pealt vaatama riitust, mille käigus kolmteist meest üheaegselt endal pea mootorsaega otsast lõikavad - idee nagu selles, et kui tavaline inimene juhtub seda nägema, toimub temaga midagi niisugust, mis vanad jumalad jälle sammukese lähemale toob. Sedapuhku siis tüng, sest Stark on nephilim ja efekt pigem vastupidine.
Stark on ühes pundis kuldse vahtkonnaga, sest see on ainus maailmalõpu vastu tegutsev jõud, töötab koos isemumifitseerunud jaapanlasega, käib paar korda põrgus, kohtub vana vaenlasega, saab jälle kerre mõned kuulid, mida esialgu pole lihtsalt aega eemaldada. Starki tüdruksõber mürgitatakse ja pannakse vangi, kaks venda-jumalat saavad askelduste käigus surma, vanadest jumalatest vabanemise hinnana kaotab Stark oma artifaktid ja nii edasi.
Hea küll, midagi väga põrutavalt uut selles osas ei ole, pigem on tunda sarja lõpu lähenemist. Peaaegu oleksin selle eest hinde maha võtnud, aga kui ma Kadreyle ka viit ei anna, siis kellele veel. Ja naljakas puänt, mis meenutab ühtaegu Adamsit ja Pratcehtti, annab siiski võimaluse ka jätkuks.