Inglite seas esineb rahulolematust. Põrgut valitsema pandud Lucifer igatseb tagasi taevase aujärje juurde, aga selleks peab ta põrgu kellelegi väärilisele üle andma. Nephilim hüüdnimega (täpsemalt gladiaatorinimega) Sandman Slim proovib ametit, mis talle ei meeldi, kuid siis õnnestub tal veenda üks vendadest jumalatest põrgu valitsejaks hakkama. Aelita, näiliselt üks taeva tublimatest inglitest, leiab, et viieks jagunenud jumal pole enam õige asi, ja teeb salaplaane viisiku mahanottimiseks. Ühega ongi ta juba hakkama saanud.
Vanade jumalate killud on hakanud tagasi imbuma, neid kilde nimetatakse deemoniteks ja need teevad inetuid asju. Mitte paha pärast, aga nad lihtsalt ei oska teisiti. Jumalate kõrvaldamiseks pole just palju võimalusi, ainult üks konkreetne kera, mis Sandman Slimil eelmises osas kaduma läks. Loomulikult on paljud sellest huvitatud. Selles osas tegelebki Slim kera tagasihankimisega, peamiselt käib tegevus hiiglaslikus kaubanduskeskuses, mille katus õigupoolest juba enne avamist kokku varises ja kus leidub ikka väga erilist rahvast. Sündmuste käigus leiavad väga paljud kõrvalised ja mõned olulised tegelased oma otsa. Mõne jaoks ei ole see ots päris lõplik.
Hea küll, see taustasüsteem mulle meeldib, aga see pole kaugeltki kõige olulisem põhjus sarja nautimiseks. Slimil on väga hea huumorimeel. Ja temast õhkub nii pöörast vägivaldsust, et see muutub iseenese vastandiks. Selles osas tekib vanade jumalate teema tõttu paralleel ühe mu kõigi aegade lemmikraamatuga, Zelazny oktoobriööga. No istub seltskond ja arutab, et kõik on nii käest lastud, et pole vahet – las tulevad vanad tagasi ja löövad platsi puhtaks ja hakkavad otsast peale. Siis tuleb aga kellelegi meelde, et on nii palju vanu häid õudusfilme, kahju oleks, kui need raisku läheksid, teeme siis parem ikka nii, et ei lase neid vanu tagasi. Sellise koha pealt kannatab sarja ära lõpetada ka, aga ma loodan, et tuleb ikka veel järgesid. Sandman Slimist võib sõltuvusse sattuda.