Võib rääkida ka sisust. Luciferi kohusetäitjana peab Stark hakkama paljukannatanud põrgus ülesehitustöid korraldama. Osa põrgulisi ei taha teda tõsiselt võtta, sest on ju tegemist ikkagi nende meelest lihtsurelikuga. Osa kahetseb seda, et neil ei õnnestunud hukkuda suures taeva vastu korraldatud sõjakäigus. Ja osal on lihtsalt mingid omad intriigid käimas. Lühidalt, Starkil ei ole põrgus üldse lõbus – lubanud kolme päeva pärast maa peal tagasi olla, kulub tal ikkagi kolm kuud, enne kui liikuma pääseb.
Siis tekivad järjekordsed jamad Los Angeleses. Tütarlaps on vahepeal ühte heitnud ammuse lesbilise sõbratariga. Keegi – ja nimi Lamia peaks tekitama piisava hulga seoseid, mille üle mõtiskleda – tapab unenägijaid, kelle nägemused hoiavad reaalsust koos. Tulemuseks vahelduvavärviline taevas, spontaansed vulkaanipursked ja mõne linnajao iseeneseslik kadumine. Ning üldse on vanad jumalad tagasi tulemas ja see ei tähenda teadaolevale maailmale midagi head.
Lõpuks saab Stark muidugi, kolm kuuli keres, mõned pahandused ära klaaritud. Nii et võib lugeda ka kui suurejoonelise kosmoloogiaga seiklusjuttu. Mõnusam on siiski see kohati bluesilik ja kohati väga mõnusate kildudega stiil. No et kui autor väidab, et sõites varastatud autoga ja koos kena tütarlapsega kuhugi ohtlikusse kohta, läheb tuju kohe iseenesest heaks, siis ma usun teda. Juba Zelazny puhul meeldisid mulle tegelased, kes ei lasknud end häirida mingist abstraksest hea ja kurja võitlusest, ajasid rahulikult oma rida, võtsid mõnda asja südamesse ja tegid kokkuvõttes rohkem kasulikku kui fanaatilised headuserüütlid. Kadrey puhul on põhimõte sama, toimuv aga jõhker, vägivaldne ja põrgulikult naljakalt kirja pandud. Peaks vist autorile tänukirja kirjutama.