Lugu algab väiksemate seiklustega, lõpuks saavad aga asjad teatud kaotuste hinnaga enam-vähem korda. On toredaid kõrvaltegelasi, näiteks Mustang Sally, Patron Saint of Road Rage. Põrgus saab Slim muuhulgas kokku Jack the Ripperiga, kes ei osutu just kõige õilsamaks hingeks. Ja viisainus jumal on ka hea mõte, kuigi lõpuks on tegemist neliainsaga (ning jeesusel pole sinna viisikusse muidugi mingit asja). Õiglase eesmärgi nimel saab põrgu kõrval kannatada ka tartarus, see koht, kuhu satuvad surnud kuradid ja põrgus uuesti surnud hinged, ning sealne kasutute hingedega köetav, taevast, maad ja põrgut soojendav keskküttesüsteem.
Kadreyl on üks võte selle kohta, kuidas kirjeldada kirjeldamatut. Kinnitamaks ühtlasi seisukohta, et inimene näeb seda, mida ta oskab näha. Et kui Slim põrgus ringi müttab, siis ta teab, et on põrgus, aga näeb seda kui Los Angelest. Või midagi vahepealset. Tõenäoliselt saaks selle sarja kohta teha üsna vastikute efektidega õudusfilmi. Raamatus mõjub niisugune kogus ehedalt jõhkrat vägivalda aga juba naljakana. Pöörates ühtlasi naljaks ka õudukad, kus vägivalda on vähem. Jääb vaid loota, et Sandman Slim ei satu New York Timesi bestsellerite nimekirja. No et kui peavool peaks omaks võtma midagi nii lahedat, siis on maailmas midagi valesti.