Niisiis, kunagisest väikevõlurist Jimmyst on pärast pikemat põrgusviibimist saanud Sandman Slim, koletis, kes tapab koletisi – kui keegi selle eest maksab. On selgunud ka tema vastupidavuse põhjus, nimelt on ta nephilim ehk siis tema bioloogiliseks isaks sattus olema ingel. Ta elab videolaenutuse ülemisel korrusel, kaaslaseks selle äriasutuse endise omaniku pea, mille ta eelmises osas maha lõikas. Pea on varustatud vihmavarju sõrestikku meenutavate manipulaatoritega ja otseühendusega põrgu andmebaasiga ning ta lunib kogu aeg suitsu, õlut ja vürtsikat toidupoolist. Häda selles, et kaela kaudu pudeneb nätsutatud toidukraam kohe välja, eks ole. Esimene pool raamatust on täidetud väiksemate ülesannete täitmise ja väga lõbusa killurebimisega. Lucifer, kellele suurem osa Hollywoodi tähtsamatest tegijatest oma hinged juba ammu maha müünud, on tulnud maa peale, et lasta oma elust üks korralik film teha. Slimi võtab ta selleks ajaks oma ihukaitsjaks. Sama projektiga seoses saabub Evat mängima tšehhi pornostaar Brigitte Bardo – kelle jaoks pornovärk on olnud aga lihtsalt lõbus alibi, sest tegelikult on tegemist mustlasverd zombikütiga.
Järgmise kahe viiendiku ulatuses käib Los Angeleses äge zombi apokalüpsis ja viimane kümnendik jääb otste kokkutõmbamiseks. Mõned olulised tegelased leiavad lõpliku otsa, samas tekib uusi võimalusi. Kirjanduslikke paralleele võib leida mitmeid. Näiteks on selleski loos oma vahtkond – sarnaselt Lukjanenko öisele vahtkonnale moodustavad selle kari lolle ja püüdlikke, kes täidavad innukalt oma sügavalt isiklike intriigidega bosside käskusid. Veel meenus mulle Richard Calder, keda asjatundjad loevad eelmise veerandsajandi saja olulisema ulmeautori hulka. Erinevalt Calderist elab Kadrey küll erootilised impulsid välja fotograafina Kaos Beauty Kliniku kaudu.
Slim: Sa tahad, et ma üksteist inimest hotelli fuajees ära tapaksin? Lucifer: Ei no kui sa vaiba pärast muretsed, siis võid selle ka parklas ära korraldada.