Järelikult kirjutab Kadrey kuidagi teisiti. Minu jaoks haaravamalt. Igasuguse (võlts)humanismita ja kohati päris naljakalt. Eks ma olen teda ju enne ka lugenud, aga autor oleks nagu uuele tasemele jõudnud. Aitab ehk kaasa see, et lugu ise on väga lihtne.
On maagia. On reaalselt olemas piiblis mainitud piirkonnad: taevas oma inglitega, põrgu oma deemonitega. Lisaks veel mõned kohad ja olendid. Maa on neile katsepolügon või naljanumber vms. Igatahes kubiseb LA mitmesugustest kahtlastest tüüpidest. Mõned neist on suht pikaealised. (Elad sa siin juba kaua? – Raske öelda, aga vist küll, üks jääaeg on ju täpselt samasugune kui kõik teised.)
Noorukesel Jimmyl tulevad võluasjad kergesti välja. Satub seetõttu juba vanemate maagiaga tegelejate kampa. Kes osalt kadedusest otsustavad Jimmy põrgusse saata (sõna otseses mõttes) ja tema eest endale jõudu juurde hankida. Elusaid inimesi pole põrgus enne käinud, nii on ta seal põlastusväärne naljanumber. Peamiselt võitleb areenil ebameeldivate loomadega. Kui tal õnnestub viimaks lõikama panna, siis selgub, et vahepeal on maal möödunud üle üheteistkümne aasta ja muidugi on ka ta tollane sõbratar vahepeal maha löödud. Sealt raamat siis õigupoolest algabki. Hakkab lendama kuule, verd, päid ja muid elundeid. Üheteist aastaga on tekkinud uusi vidinaid. Nutitelefon on midagi üllatavat: It looks like a TV remote fucked a little typewriter and this is the bastard offspring. Selliseid tähelepanekuid on hulgi. Lõpulehekülgedel, pärast lugematut hulka laipu ja vähemalt ühte ajutiselt kõrvale pandud inglit – neid on väga raske lõplikult kõrvaldada – teeb Lucifer visiidi, toob kingituseks (ja sidevahendiks) ühe kunagise kambakaaslase kõneleva pea ja pakub põrgus levinud, needuse-nimelist suitsu. It tastes like a tire fire in a candy factory next door to a strip club. The best cigarettes in the universe. Mis muud, kui tuleb järgmine osa ette võtta.