üllatav, et mitte just väga optimistlik autor kujutab peategelasena tüüpi, kes ihkab tähtede poole - ja on isegi üht-teist kummalist seal kaugel näinud. aint et Kadrey poleks Kadrey, kui see lihtsalt läheks. sest kõigepealt peab surema - ja nädalaid kestvate lendude ajal on kah lihtsam vahepeal surnud olla. meeleelundid vahetatakse välja (kui sa kosmoses ei näe 360 kraadi enda ümber, siis sa ei näe üldse!) ja sisikond roogitakse välja. jääb kest, aju ja... "külaline", kes siis juhtimise üle võtab. see kõik on taust, lugu ise on sellest, kuidas kosmonaut Arkadi lendude vahel ühes Moskva kohvikus sigarette ja kohvi naudib ning siis tema kunagine kallim sisse juhtub astuma.
meenutab muidugi Delany "Aye, and Gomorrahit" - ja see oli komplimendina mõeldud.