Kasutajainfo

Orson Scott Card

24.08.1951–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Orson Scott Card ·

Xenocide

(romaan aastast 1991)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
7
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (12)

Kui lugesid Ender's Game'i, ära loe seda raamatut. Kui tahad Enderi sarja lugeda, alusta Ender's Game'st ja ära loe seda raamatut. See on halvasti kirjutatud ja segane raamat, kus Card enam jutlustab kui jutustab lugu. Nii mitmedki kenad stseenid ju on, ent need lähevad üldises puntras kaduma. Eriti tüütavaks muutub Cardi poolt pidevalt korratud motiiv -- lunastus piinade läbi. Kui isegi Speaker'is oli see veel mõnevõrra mõjuv, siis nüüd on ta klisheeks mandunud, isegi kui pequeninode puudeks muundumine on nii veriselt kirjeldatud kui vähegi saab. Ma pidin end pingutama, et raamatut lõpuni lugeda, kuigi lootsin, et ehk Card siiski lõpupoole end parandab. Asjata lootus. Raamatu lõpp oli deus ex machina, rumal ja kehv. Parema lõpu puhul oleks raamat isegi kena kolme ära teeninud. Kui ma poleks seda raamatut tuttavalt laenanud, oleks ta vist vanapaberiks viinud.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkõnelejad juba märganud, ei ole see lihtne raamat. Ei ole lasteraamat, nagu Ender`s Game, vaid täiskasvanutele kirjutatud. (Nii vähemalt on autor ise väitnud.) Esimese Enderiga erilist ühisosa ei ole, see oli väärtus omaette. Ja Speaker oli - selle raamatu valguses - suht kohmakas kulisside püstitamine. Möödapääsmatu vahemäng. Selle raamatu mõistmiseks on vaja mingit ettekujutust bioloogiast ja füüsikast, natuke põhjalikumat ettekujutust filosoofiast ja teoloogiast. Kaks viimast olid autorile vast lähedasemad ja kaks esimest tegi ta imho endale nii palju selgeks, et mitte lausa loogikavigu sisse lasta. See on hingega, suhtumisega, tugeva omapoolse hoiakuga kirjutatud raamat. Mitte seiklusjutt. Seiklused on taustal vaid selleks, et tegelastel oleks eetiline probleem, millesse suhtumise kaudu oma maailmavaadet väljendada. Muidugi on ka taust suurejooneline - miks mitte võrreldav näiteks Hyperioniga. Eelkõige on aga tegemist autori püüdlusega võrrelda erinevaid tõekspidamisi ja usutunnistusi, leida neist mingit üldinimlikku ehk lausa üleinimlikku ühisosa. Ja see tundub nagu olulisema probleemina kui näiteks küsimus, mitu veoautot siiski põssade planeedil oli - või et mitut arukat olendit oleks tegelikult vaja valguse kiiruse ületamiseks. Autori paatos on väga lihtne: kõrgema eesmärgi nimel, milleks võiks olla näiteks ükskõik millise suurema koosluse elu säilitamine, jätab indiviid kõrvale oma isklikud dilemmad, vihkamised ja kiindumused. Nii et idealistlik teos. Aga seejuures mitte vahitornilikult labane ja pealetükkiv. Kogu taoistlik liin oli imho vägagi nauditav. Kuigi ei juhtunud seal ju praktiliselt midagi. Ja (peaaegu) kõik dialoogid olid esitatud vägagi meisterlikult. Mulle tundub, et autor on selle teose kirjutamisega parasjagu vaeva näinud - sest selle kirjutamine oli talle tähtis. Mis tähendab, et ka lugeja ei pääse vähema vaevaga, kui ta raamatut mõista tahab. Väidaks, et Enderi järgede tõlkimine oleks umbes niisama tänamatu töö kui saksa filosoofide tõlkimine - lugemiseks on eeldatav teatud haridustase, mille üheks - aga ainult üheks - tunnuseks on võõrkeelte valdamine.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun täies ulatuses Mylady`ga. Nagu sarja järgmine raamat, on ka see kirjutatud IMHO Card`i usu kaotamise ajal. Kirjutades on ta püüdnud lihtsalt leida/parandada haava oma maailmavaates. Palju (mõttetut) filosofeerimist, muud ei olegi. Hoia eemale.
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Card on üritanud siin natuke liiga palju häid asju ühte patta panna, mistõttu ei jõua raamatu lõpuks otsi kokku tõmmata. Või on siis tegu teadliku kulisside sättimisega järgede jaoks.

Päris nii hull, kui eelkommenteerijad kirjutavad, asi siiski ei ole. Erinevalt eelmisest osast on ka juba muud huvitavat tegevust, peale Novinha perekonna sisese põdemise. Näiteks see "hingede kvantmehaanika" ja hingi täis paralleelmaailm, millel põhineb valgusest kiirem infovahetus, telepaatia ning üldse intelligentne elu.
Teksti loeti inglise keeles

Selles raamatus teeb Card vea, mis tavaliselt tulebki esile just ulmeraamatute järgede puhul (nt ka Amberi kroonikates). Nimelt mõeldakse probleemidele välja mingid üle mõistuse ebareaalsed lahendused, mis ei tulene üldse varasemas tekstis loodud süsteemist. Targo Tennisberg kirjeldas seda eespool juba väga tabavalt. Omalt poolt võrdleks veel sellega, et kui "Tões ja õiguses" ei jaksaks Indrek kraavi kaevata, tuleks ta lõpuks ometi selle peale, et võtta kasutusele Aladdini võlulamp, ja kraav saabki kaevatud.

Lisaks lahenduste ebareaalsusele häiris ikkagi väga ka inimeste käitumine. Loomulik on see, et kui kogukonda ilmuvad uued elanikud sellisel viisil, nagu raamatu lõpus juhtus (üllatusmomendi säilitamiseks ma täpsemalt ei räägi), siis on inimloomusele üdini omane midagi nii võõrast endast kiiresti eemale lükata. Aga ei, praktiliselt keegi isegi ei võõrastanud neid.

Samuti ajas täiesti vihale koht, kus Pathil elav neiu teab küll seda, et endiselt on elus Valetine Wiggin ja kuuleb siis Jane`i käest juhuslikku vihjet kellegi Andrew kohta ja karjatab, et ahah, selge, Andrew Wiggin on ka veel elus. Iseenesest see Pathi elukorraldus ja seal toimuva sidumine tegevuse põhiliiniga oli kõige parem idee raamatus, kuigi juhtis ehk isegi liiga palju tähelepanu põhiliinilt kõrvale. Aga see ei suuda üldmuljet päästa. Lisaks veel see, et tõepoolest oli "Xenocide`is" üle mõistuse palju filosofeerimist/jutlustamist.

Ühesõnaga, oli põnev teada, kuidas varasemast õhku jäänud lugu edasi areneb (ja selle pärast üritan ma ka saaga järgmise osa kätte saada), kuid raamatu puudused ajasid lausa vihale.

Teksti loeti inglise keeles

OSC Enderi saaga neljas romaan keskendub lisaks Lusitanial toimuvale ka teisele asumile, mis on täidetud geneetiliste manipulatsioonide abil asiaatliku välimusega geeniustega. Nn "jumalate poolt äravalitud". Nende abi läheb vaja võitluses Lusitaniat kimbutava descolada-nimelise viiruseluvormiga võitlemiseks. Satikad ehitavad aktiivselt laevu, et põrsikuid ja endid läheneva Täheraja Kongressi poolt saadetud hävituslaevastiku käest päästa.

Raamatus oli huvitavaid ideid näit. FTL reisimise idee; descolada päritolu küsimus; võitlus sellega; arutelu satikate-põrsikute-inimeste vahel - moraalsed dilemmad, kas ühe või mitme liigi hävitamine kaalub enda eluspüsimise üles või mitte. Kahjuks oli lugu kohati veniv. Jääb nõustuda kriitikutega, et kirjutada oskav Card on liialt enda jutuvestmist nautima jäänud. Paljude lehekülgede peale natuke vähe lugu. Saaga viimase osaga olen kahtleval seisukohal. Ülevaated ei ole kuigi julgustavad, pigem selline allakäigutee. Eks paistab.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: