Selle jutu kohta pole lihtne midagi öelda, kuigi esmapilgul on tegemist väga lihtsakoelise asjaga. Võib-olla sobib võtmeks sissejuhatava lõigu lõpp? “Jumalad on sellised. Neile ei piisa kõige juhtimisest. Nad tahavad ka kuulsad olla.” Üks mees ja naine kohtuvad elus kaks korda, esimest korda siis, kui mees on 15 ja naine 42, teist korda 40 aastat hiljem. Esimene kord on taustaks trööstitu Lõuna-Ameerika küla, kus möllavad igasuguste sigaduslike võimukandjate poolt teinekord hoopis mujal lahti lastud haigused. Poisi isa oli krooniline abielurikkuja ja poiss elab seda rängalt üle, tehes kõik, et olla teistsugune. Ta läheb naisele appi, sest ta unenäod käsivad seda. Nelikümmend aastat hiljem on naine tuntud kui Virgem America ja tema poeg, keda peetakse uueks Quetzalcoatl’iks, juhib maad. On saavutatud uus identiteet, indiaanlased nimetavad end ameeriklasteks, valgeid kutsutakse eurooplasteks ja too mees on Põhja-Ameerikas viimase valge riigi pea. Pole muidugi raske arvata, kes on tolle Quetzalcoatl’i isa. Ent see on vaid jutustuse pind. Tegelikult on jutustuse haare lausa hämmastav, nii suur, et nendes paaris tutvustavas lauses on kokku võetud vaid süþee, ning peaaegu mitte üldse puudutatud tähendust. Ainus, mis mul jutustusele ette on heita, ongi käsitletava suuruse ja jutu pikkuse vahekorrast tulenev teatud paratamatu skemaatilisus ja teiseks on mul isiklikult kange tahtmine jutu filosoofiline plaan vaidlustada. Aga üldiselt väga väärt lugemine.