Äärmiselt kummaline ja veider lugu! Card jutustab nagu episoodi enda elust. On minajutustus ja tegelasteks Card, tema naine, nende lapsed... kõik nagu täiesti reaalne. Lõpus on siiski järelsõna, mis ütleb, et tegu fiktsiooniga ja et jutus kujutatud perek. Cardi vanim poeg on välja mõeldud. Sedapsi siis.
Algab Cardide kolimisega ühest linnast teise ja oma maja üürimisega. Oli OSC-le raske aeg, tundus, et kirjanikukarjäär jookseb liiva ning pidi minema tööle miskisse arvutifirmasse, kus olid megapikad tööpäevad. Oma lapsi üldse ei näinud õieti. Samas vanimal pojal raske, kuna ei kohane uues koolis ja ümbruses hästi. Natuke autistlik nagu kah teine. Card teeb selgeks, kui väga õnnetu ta oli ja juhtunus nagu süüdi, aga midagi polnud teha, tuli raha teenida...
Samas linnakeses on viimastel aastatel kadunud miski kümmekond last. Otsitakse küll näopiltide panekuga piimapakkidele ja muidu, aga ei leita.
Vanemale pojale Scotty`le tekivad samas mingid väljamõeldud imaginaarsed sõbrad, see on veider, kuna lastel tavaliselt üle ühe imaginaarse sõbra korraga pole. Isa ostab talle mingi videomängu aparaadi, millega poiss hakkab mängima mingeid veidraid olematuid mänge, mis ennast ise välja lülitavad ja üldse oma keerukuselt ja detailsuselt tugevalt tolle mänguaparaadi mälumahu ületavad.
On ka majaomanik ja selle isa, kes aegajalt ikka veel maja juures üht-teist nokitsemas käib.
Vahetult enne jõule, kui pere majanduslik seis on juba parem, Card arvutifirmast ära tulnud ja kirjanikukarjäärgi ülesmäge minemas (sõlmis just lepingud esimeste Alvin Makeri romaanide kirjutamiseks ja kirjutab parasjagu «Ender`s Game`i»), avastab ta abikaasa järsku ühest ajaleheartiklist, mis räägib noist kadunuks jäänud poistest, kõigi oma vanima poja mängusõprade nimed!
On shokeeritud. Ja jõululaupäeva õhtul toob Scotty äkki kõik oma sõbrad Cardide ukse taha ja palub vanematel nad sisse lasta. On nagu täiesti päriselt olemas! Ometi mõistavad Cardid, et tegelikult nad enam elus pole, aga jõuluõhtu puhul... kutsutakse siis kõigi vanemad kohale, et need saaks oma lastega hüvasti jätta, mille järel lapsed ükshaaval kaovad.
Cardid mõistavad järsku, et viimasena ka Scotty. Lapsed olid neile rääkinud, et nende röövija oli majaomaniku isa, kes nende laipu maja all keldris hoidis. Politsei leiabki sealt üsna mitu väikest surnukeha.
Selline kummaline jutt siis. Järeslõnas arutab Card veel, kas tal ikka on õigust kirjanduslikult niimoodi olematu lapse kaotusevalu tunda või mitte (Karen Jay Fowler olla miskil workshopil arvanud, et pole seda õigust). Seletab veel, et kirjutas selle loo, kuna tondijutud mõjuvad paremini, kui lugedes/kuulates on kogu aeg mulje, et see on midagi päriselt olnut. Reaalset.
Pole ju üldse vilets jutt ja idee, aga natuke kunstlikuks jäi. Õuduka-element jäi nõrgaks ja ka see emtosionaalne kaotusvalu on veidi lahjavõitu.
Jutt oli Hugo ja Nebula nominant ning võitis ajakirja «Locus» aastaküsitluse parima lühijutu kategoorias.