Noorel abielupaaril sünnib laps (naisele on öeldud, et sünnitades riskib ta väga nii enda kui lapse tervisega). Hirm osutub siiski asjatuks, laps on hoopis väga andekas.Edasises näeme lapse ja isa võõrandumist, mis kulmineerub halva õuduskirjanduse klisheesid jälgides.
Loo kukutavad minu jaoks läbi sisemised vastuolud. Loo alguses autor justkui mainiks suurt armastust, harmoonilist abielu jmt., tegevuse käigus saab aga selgeks, et kõik pere liikmed on (hoolimata kõrgest vaimsest kapasiteedist) vaimsed ning sotsiaalsed hälvikud ja nimetet kooselu õhkkond on äärmiselt ebaterve.
Peale viimasele tõdemusele jõudmist kaotavad tegelaskujud köitvuse ning lugu suudab ainult negatiivseid emotsioone tekitada. Milleks seda vaja on, ei mõista.