Lugu, milles on head vaid erinevate surmaviiside kirjeldused, näiteks läbitunnetatud poomisstseen - lugedes tekib ehe poodava tunne - või keetmisstseen, kus peategelane surres tunneb kuidas tema läbikeenud liha säärekontidelt maha libiseb.
Muu küll kiitust ei vääri. Venelased on USA alistanud, rahvas on uue ühiskonnakorra suurema tõrkumiseta omaks võtnud ning väheste dissidentiga korraldatakse näidisprotsesse. Kui patukahetsus siiras ei tundu, lastakse kohtualusel piinarikkalt surra, äratades ta järgmisel hetkel vastava tehnoloogia (kloonimine + mälu kopeerimine) abil jälle ellu. Ja seda nii kaua kuni patukahetsus südamest tuleb. Kolmanda surmani jõuavavad vähesed. Peategelane (ehkki olemata mingi kangelasetüüp) ei murdu ka tosina surma järel.
1984 on meil muidugi loetud ja nagu NKVD millegi sellisega ei oleks tegelenud. Mitte midagi erilist pakkuv variatsioon aga ju on siis lombi taga vaja see teema lihtsalt läbi kirjutada?