Hindan Orson Scott Cardi lühiloomingu autorina peaaegu sama kõrgelt kui Poul Andersoni või Robert Sheckley`t (kõik need on muidugi väga erinevad autorid). Samas, kui meenutada lugusid, mis loetud ja kasvõi BAASis antud hindeid, siis tekib endalgi küsimus, miks? Üheks teguriks on kindlasti OSC järelsõnad oma lugudele, milles on toodud välja lugude kirjutamise põhjused ja tagamaad. Ütleme, et on lihtsalt sümpaatne autori maailmavaade ja (tihti) perekeskne lähenemine. See ei sega OSCil aga võigastest või nn. pereväärtustega mitteseotud asjadest kirjutamist. Samuti ei suru ta (minu meelest) oma maailmavaadet peale, olgugi et suur osa loomingust on tal üsnagi personaalne.
Käesolev kogu eripäraks on tugev rõhuasetus religiooniga seonduvale - vaid kaks viimast lugu ei ole tihedalt usuga seotud ning kohati tundub OSC isegi ketserlik, arvestades et tegu on siiski tõsiuskliku inimesega (aga või mina neid usuasju tean) ja esmaseks tugevuseks kolm tippteksti - "Eye for Eye", "St. Amy`s Tale" ja "Kingsmeat". Kõik kolm käsitlevad külmalt ja kiretult surma ja kannatusi. Ja õige on. Tugev neli.