Veel kehvem, kui Alvin Makeri sarja esikraamat... Halvim Card, mida olen lugenud.
2.
2
4.0
3.
1
3.0
4.
1
3.0
5.
1
3.0
6.
59
4.78
7.
29
4.448
8.
7
4.0
9.
2
5.0
10.
1
3.0
11.
5
3.4
12.
2
3.5
14.
12
3.167
15.
5
3.6
17.
1
3.0
18.
1
3.0
20.
1
3.0
21.
1
3.0
22.
1
4.0
23.
10
3.2
24.
3
4.333
25.
1
3.0
26.
1
4.0
28.
7
4.0
30.
3
4.0
31.
1
3.0
35.
1
2.0
5.
14
4.286
8.
4
2.5
12.
1
3.0
15.
6
4.167
1.
2
4.0
5.
11
4.545
6.
1
4.0
9.
1
3.0
10.
1
4.0
17.
2
4.0
18.
1
4.0
19.
1
4.0
20.
2
5.0
21.
1
3.0
23.
4
4.25
32.
1
4.0
33.
1
5.0
37.
1
3.0
38.
2
4.0
39.
1
4.0
46.
1
2.0
47.
1
4.0
50.
1
4.0
51.
1
2.0
53.
1
3.0
56.
2
4.0
57.
1
3.0
58.
4
4.25
63.
1
3.0
65.
2
3.5
68.
3
4.0
69.
2
4.0
70.
1
5.0
75.
1
5.0
76.
1
1.0
77.
1
3.0
2.
1
4.0
3.
1
5.0
10.
1
3.0
11.
1
4.0
20.
1
4.0
Selle romaani tegevust toimub poolenisti paralleelselt sarja esimese raamatuga, poolenisti aga natuke pärast esimese raamatu lõppu. Alvini kõrvale on keskseteks tegelasteks tõusnud pealik Ta-Kumsaw ning tema vend Tenskwa-Tawa (kes on endine ühesilmne joodik Lolla-Wossiky, ning kellest saab Punane Prohvet).
Alvin ravib Lolla-Wossiky terveks, ning see asutab indiaanlaste linna - Prohvetilinna. Samal ajal kui ta vend kogub kõikide hõimude juures sõjamehi, et kahvanäod tagasi ookeani kupatada, jutlustab Punane Prohvet Prohvetilinnas rahust ning maa jagamisest valgetega - ühed ühelpool Mississipit, teised teiselpool. Tõeline madin hakkab pihta siis, kui indiaanivihkajast kuberner Harrison palkab paar indiaanlast otsima paari valget poissi, keda piinataks ja tapetaks ning süü aetaks Prohveti ja ta venna kaela. Siis oleks ju hea valitsuselt abi paluda, ning see indiaanlaste kamp mättasse lüüa. Juhuse tahtel satuvad aga nende indiaanlaste kätte Alvin ja ta vend Measure, kes on teel sepa juurde, kuhu Alvin peab õpipoisiks minema.
Kui raamatu esimesed 150-200 lehekülge on täitsa head (sisuks põhiliselt eelmise raamatu sündmused vaadatuna läbi Prohveti ja ta venna silmade), siis ülejäänud 150 lehekülge on allapoole igasugust arvestust. Raamatu esimene pool saaks minult kindla nelja, teine pool aga kindla ühe. Seega kokku selline nõrgapoolne kolm. Lugeda eriti ei soovita.
Taustaks on oluline teada, et prohvetid on Mormooni Raamatus eriliselt tähtsal kohal. Üks neist, Lehi, emigreerunudoma hõimuga aastal 600 üle ookeani, ning lõi seal võimsa tsivilisatsiooni. Mormoonide järgi on indiaanlased selle juuda hõimu järeltulijad. Prohvetid on mormoonidel kõige tähtsamad kuulutajad ja tõlgendajad, nad näevad ka ette tulevikku, võivad hoitada ohtude eest jms. Ja kogu Cardi loomingus ongi sellise eriskummalise Kuulutaja või Prohveti otsimine tähtsal kohal.
Romaanis tekibki erakordselt hiilgavate üleloomulike võimetega prohvet indiaalnlaste sekka; temast saab Koguja (Maker) Alvini teejuht ja sündmuste punuja. Alt.ajaloolisel foonil toimuv tegevus keskendub valgete ja indiaanalste vastasseisule ja selle põhialus on suhtumine maasse, harmoonia. Sisuliselt kujundab Card ameerika ühiskonda, milline see oleks ja võinud ehk olla, sellist, kus nii valgetel kui punastel on oma koht ja roll. Kahjuks ei saa see siiski sündida ilma suurema verevalamiseta. Romaani põhipuuduseks pean aga seda, et see see polegi niivõrd fantasy, kuivõrd usuline, rohke sümboolikaga vürtsitatud mõistujutt. Ja sellisena sarja esimesest osast tunduvalt erinev. Napoleon esineb siin muide miski kurja (Unmaker) käsilasena. Kohati on toodud kujundid üsna võimsad... Romaani emotsionaalne haripunkt möödub aga Tippe-Canoe veresauna ajal. Sellele järgnev on suures osas juba üsna suvaline, nägemuslik sümboolika. Alvini edasiste seikluste vastu pärast seda romaani huvi nagu vähenes...