Kui peaksin selles romaanis midagi kiitmist väärivat leidma, siis ütleks et dialoog on sageli päris vaimukas. Mitte mingi pingutatud killurebimine (tegu ei ole vähimalgi määral humoristliku teosega) vaid selline normaalne kerge lõõp mis on sujuvalt kirja pandud. Aga sellega teose positiivsed küljed minu jaoks ka piirduvad. Sü˛ee on paraku selline, mille kohta saab kasutada ainult sõna "stamplik". Midagi üllatavat ei juhtu. Kui oled lugemisega umbes poole peale jõudnud on kõik juba justkui selge, aga millegipärast ei lõpe romaan selle koha peal ära vaid kulgeb vääramatult kindlaksmääratud rööpaid mööda lõpu poole, kus mõistagi leiab aset võidukas heitlus peakurjamiga ja head peategelased käsikäes päikeseloojangu poole suunduvad... Milleks see?