"Juba jälle..." jääb vaid ohata. Just eile kurtis Jürka Lukjnenko puhul, et visatakse fännidele hambusse poolvalmis tekste... vat see siin on küll teatud mõttes valmis, aga jutu idee on esimeses pooles tosinas lõigus ära seletatud ja edasi pole mingit pinget. Seekord on siis tegemist meteoroloogiga, kes PastWatch`i nimelise imeriistapuuga vahib minevikku ja kellele ei anna rahu Heinrich Schliemanni loorberid (see on mees, kes Trooja leidis). Punase mere tõusud ja langused aitasid tal mineviku kliimat mõista, kuni umbes 14000 aastat tagasi murdis India ookean läbi maakitsuse Bab al Mandabi juures ja edaspidi oli Punane meri seotud maailmamerega. Milline katastroof see pidi olema! Suurem osa jutustusest antakse aga hoopis minevikus elanud mehe silme läbi, kelle nimi juba kõik ära ütleb - lapsepõlves oli ta Gilgamesh ja täiskasvanuna Noah. Kuti pere elab orupõhjas, ta rändab ookeanini ja jagab ära, mis värk tulemas... no ja kas on kedagi, kes seda lugu vähemalt sada korda kuulnud ei ole - mitte keegi teda ei usu, kutti peetakse hulluks, kui ta oma paati ehitab, siis murrabki meri läbi ja uhub minema need, kes ta suletud laeva peal tagusid ja halades sisselaskmist palusid. Jne, jne, jne...
Ühesõnaga - midagi nagu oli, OSC oskab kirjutada ja mõni lõik (mis kirjeldab seda minevikurahvast ja kuti rännakuid) kiskus juba heaks, aga esiteks on mul selle lõpmatult vana ja ruunatud legendi lüpsmisest ammu-ammu kõrini ja teiseks jäi asi kaugeks, pinnapealseks ning ei köitnud; kordagi ei tekkinud tunnet, et mulle see lugu korda läheb või omaseks saab.