Aga lugu ise järgmine - Inimesteni jõuavad Universumi teisest otsast tulnukad, kes toovad pärismaalastele pärleid, s.o. tehnikaimesid, milleni inimesed oleks isegi õige pea jõudnud ja muuhulgas purustavad lootuse, et valguse kiirusest kiiremine lendamine võimalik oleks.
Tulnukaid endid kosmosereiside pikk kestus kuigivõrd ei häiri, sest neil päranduvad teadmised ühes DNA-ga, seega on nad põhimõtteliselt surematud; inimesed, vastupidi, on aga universumi lõikes ainulaadsed oma surelikkuse tõttu.
Tulnukad jäävad paigale ja ehitavad kõikjale ehitised, mis meenutavaid kirikuid, templeid jmt. Surma eelõhtul olev vanamees otsustab teada saada, milleks see kõik...
Nõustun autoriga selles, et elu mõte on surm; õigemini, see, et meie päevad siin ilmas piiratud on, annab elule mõtte, aga eriliseks saavutuseks ma teost pidada ei julge. Kolm pluss.