(jutt aastast 1978)
eesti keeles: «Kuninglik liha»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007
Kui kõrvale jätta asjaolu, et skeptikust lugeja loeb Cardi alati nii, et kuskil tagaplaanil kummitab kahtlus, millal jälle mormonismi propageerimiseks läheb, siis jutt on hea. Tegevus toimub kuskil kosmoses ja õnneks usunditest juttu ei tehta, sest Cardil on ka selliseid moraalitsev - ilatsevaid asju, et jääb üle ainult peast kinni hoida.
Mis puutub usutavusse, siis sellel on mitu taset, eks... Esimene on üldine kontseptsioon - näiteks inimesed kaugetel planeetidel, mida vististi ka sir Clarke tegelikult realiseerumatuks stsenaariumiks peab või ajamasin. Teiseks näiteks see, mismoodi neid inimesi seal valitsetakse või kuidas massid käituvad ja kolmandaks tehnilised detailid.
Kolmandal tasandil peab usutav olema igasugune ilukirjandus, sest see toidab lugeja huvi tegelase seikluste vastu. Kui näiteks tegelane pidevalt ohtlikest olukordadest imetabaselt pääseb, siis muutub see lihtsalt tüütuks. Teisel tasandil on sama nõue muidugi oluliselt lõdvem (kasvõi juba sellepärast, et sotsiaalteadused on ebatäpsemad kui reaalteadused), kuid siiski oleks kena, kui sellest jõudumööda kinni peetaks (antud jutu puhul ma probleemi ei näe). Esimene tasand ulmekirjanduses reeglina ei allu taolisele analüüsile.
Hämmastab, et see jutt mingit auhinda ei võitnud... isegi ei kandideerinud. Olgu, sel ajal oli ka auhindu vähem, aga siiski!
Hämmastab, et sedavõrd tugev jutt ilmus antoloogias «Analog Yearbook», mis hoolimata kõlavast nimest oli siiski ajakirjast üle/väljajäänud tekstide avaldamiseks tehtud lisaköide.
Samas ma mõistan, et miks jutt ilmus antoloogias ja miks jutt ei kandideerinud auhindadele. Tegu on religioosse mõistulooga ning lihtsakoelisele ulmefännile pole mõistulood kunagi meeldinud, sest mõistulugudesse sisseelamiseks tuleb enam pingutada, aga seda ulmefänn teha ei armasta. Religiooniküsimustes on tüüpiline ulmefänn aga eriline tubakas ja päästab tänaseni Giordano Brunot tuleriidalt.
Samas kui öelda jutu kohta, et science fantasy ... siis peaks ju kõik korras olema?
Minult igatahes väga tugev viis!
Jutt on hea, väga hea! Esiteks on see väga võikalt kirjutatud, eriti konkreetne lõikustöö. Veel jõhkramaks oleks saanud minna vist vaid siis, kui kuningapaar oleks soovinud süüa "praetud mune"... Igatahes võis kogu jutu vältel lausa füüsiliselt kõigele kirjeldatule kaasa elada, niivõrd hästi oli see kirja pandud!
Teiseks paneb lugu mõtlema - tõepoolest raske valik, kumb on parem/eetilisem: kas selline "elu" või (suhteliselt) kiire surm nagu teistel planeetidel läks.
Ja kolmandaks - kättemaksu teema. Sugugi mitte vähem jõhker kui kõik eelpoolkirjeldatu. Ja ei jälgegi kristlikust moraalist "keera teine põsk ette".
Kui nüüd loo miinustest rääkida, siis tulnukaid on kirjeldatud muidugi täiesti grotesksetena: kombitsatega ja nende looted on sama vastikud, vingerdavad vaglad. Võiks vist ülaloleva diskussiooni valguses kah öelda, et "ebausutav". Samas, teistsuguste tulnukatega poleks jälle ülejäänud lugu "usutav" olnud.
Seega, madalam hinne kui "viis" oleks igatahes ilmselge ülekohus!