(lühiromaan aastast 1987)
eesti keeles: «Silm silma vastu»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007
Lühiromaani põhimiinuseks on professionaalne tuimus... Must Kass vist mainis sedasama kusagil Orson Scott Cardi kohta ka. Loen ja üsna hästi on näha, et autor on kirjutanud lühiromaani sisse kohti, mis peavad lugejale mõjuma. Mõjusidki! Lühiromaan sai 1998. aastal Hugo, auhinna mille saab reeglina fännide seas populaarne autor ning teos, mis samuti on keskmisele ulmelugejale vastuvõetav. Märksa asjatundlikumal ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel sai lühiromaan omas kategoorias kõigest kolmanda koha.
Einoh, lugu on hea ning Orson Scott Card oskab ka suurepäraselt kirjutada... aga pisut naljakas on küll, kuidas mormoonist ulmekirjanik ilgub baptistide kallal. Et pada sõimab katelt! Põhiline etteheide on siiski pigem selles, et autor kirjutab huvitavalt ja hästi, kuid tõelist kaasaelamist pole. Selline kalgi professionaalsusega kirjapandud tekst.
Võimalik, et ma oleks lühiromaanile isegi kolme pannud, aga kui autor kirjutab peategelase läbielamistest, siis on lugu mõnus ja tasemel. Meeldib, et hoolimata üleloomulikest võimatest, pole autor peategelasest siiski mingit supermani teinud... noormees oli ju ikka üsna tõsiselt plindris kui teda seal vanematekodus tapma tuldi. Ka idee ise on hea, kuigi pisut häirib see Ameerika ulmekirjanike luul, et iga teistsugune ja mingeid võimeid omav isik peaks kohe tahtma hakata maailma vallutama... kuigi võimalik, et see vallutuste tulemusena sündinud USA kultiveerib oma kodanikkudesse sellist mõtlemist?
Pika ja vist ka segasevõitu jutu kokkuvõtteks ütleks, et kindlasti tasub seda lühiromaani lugeda. Minu jaoks oli tegu tuimavõitu looga, millel oli hea algus ja lõpp, kuid keskpaik lohises rängalt.
Kes vene keeles loevad, need peavad üles otsima ajakirja «Smena» 1990. aasta neljanda numbri, sest minuteada on see ainuke kord, mil antud lühiromaan vene keeles ilmus.
Minu jaoks täiuslik või sellele väga lähedal olev lugu; on põnevust, mõtteainet.Võib leida siduvaid niite näiteks Kuttneri Hogbeni seeriaga või kasvõi Salingeri romaaniga "Kuristik rukkis". Võib-olla on lõpp ainult natuke liiga häppi.
Jutt oli huvitav lugeda, jutustatud on tõesti hästi. Lugu liigub nii, et algupoole on rohkem tagasivaateid peategelase minevikku, ja see osa oli nagu põnevam, teises pooles tuleb reaalajaline action. Ma vist ei ole päris rahul sellega, et puänt oli kuidagi lahja... oleks oodanud midagi nupukamat või teravamat.
Minu jaoks jäi vastuseta küsimus, mille poolest üks rühmitus teisest parem oli. Need, kelle kätte poiss lõpuks jäid, ei teinud küll ohvriterohkeid jõupingutusi, et enda hulgast sama võimsat tegelast kasvatada - aga samas olid nad väga valmid kasutama teise poole eksperimendi vilju. Austusest inimelu vastu pole kummagi jõugu puhul mõtet rääkida. Samuti näib olevat meelevaldne eeldus, et oma nõoga abiellumine on põhimõtteliselt mingi väga vale tegu... Kunagi jõudis "Taskutarka" Mart Viikmaa selleteemaline kiri - näib, et rohkem kui pooltel juhtudest on tegu sotsiaalse tabuga, mille bioloogiline taust on tagasihoidlik. Paljudes sotsiaalsetes tabudes on mingi rahvatervise alane iva, aga väga suurel osal juhtudest on lihtsalt kombetäitmisega selle enda pärast.
Ma ei tahaks Jyrkaga kahes asjas nõustuda. Esiteks võis autor vabalt kirjutada baptistidest, teades suurepäraselt, et sarnast fanatismi kohtab ka mormoonide hulgas. Vennad kirjutasid "Inetutes luikedes" ju ka formaalselt profashistlikust ühiskonnast. Minu arvates pole midagi imelikku selles, et inimene oma sekti kallal otsesest klähvimisest lihtsalt põhimõtte pärast hoidub. Meie kauguselt vaadatuna pole nagunii mingit vahet, kas mainitakse mormoone või baptiste.
Teiseks maailmavallutamine - vandenõuteooriaga, et USA valitsus oma kodanikke selles vaimus kasvatab, võib sauna taha minna, aga jutus võib siiski olla iva mingisuguse ühiskonnateadvuse arhetüübi tasemel. Võib-olla on suures osas valgetes ameeriklastes samapalju Rajaleidjat, kui suures osas eestlastes Rehepappi. Aga igasugused "rahvuse vaimu" otsimised on mu meelest siiski kahtlane avantüür.