(romaan aastast 1996)
Yks sedasorti raamatutest, mis vähemasti minus lugemise ajal vaheldumisi diametraalselt vastandlikke arvamusi tekitas. Mõnikord ei raatsinud teist öösel käestki panna, siis jälle mandus kohati selliseks.. uimasevõitu paatoseks kätte ära. Esimesest 50st lehekyljest läbi närimine nõudis teatavat pingutust. Samas oli Arvi sellele teosele siin viie pannud, ja punnitasin edasi. Yldiselt, ma ei kahetse.
Idee ajaloo ymbermängimisest ei ole muidugi uus. Esimene näide mis pähe tuleb on Asimovi "Igaviku Lõpp". Siin oli sellega lisaks tehnilisele butafooriale ja isiklikele motiividele põhirõhk pandud tegelaste paanilisele maailmavalule - juhtides ajaloo teistele radadele hävitavad nad selle maailma kus nad ise viibivad. Vähe sellest, ka oma mineviku ja tuleviku. Kõigi jooksva ajaloo versiooni elanike jaoks. Idee iseenesest ysna painajalik, kas pole.
Mis puudutab Kolumbust ja tolle ymberkasvatamist minevikku diversandiks saadetud neegrineiu poolt, siis selleks et säärane ymbersynd usutavana tunduks, oleks ehk pidanud selle osa raamatust pikemalt lahti kirjutama.
Sama kehtib ka Mehhikot yhendama sadetud "Jaaguarimehe" vägitykkide kohta, millest lihtsalt vaikimisi yle libistati. Tegelane laekus kiviaegsesse mesoameerikasse, seletades kohalikele kylaelanikele, et tema on jumala saadik. Ja siis äkki, kymmekond aastat hiljem randuvad Hispaania rannikul 1000 (!) indiaanlaste kahuritega relvastatud lahingulaeva.
Teisest kyljest oli raamat jälle viimasepeal hea. Kasvõi idee sellest, et kui Kolumbus poleks XV sajandi lõpul "õigel ajal" jaole saanud, siis oleksid kohalikud tolteekide järeltulijad mõne aja pärasti ise Euroopasse jõudnud. Koos kindla kavatsusega siin massilisi inimohvreid korraldama hakata. Kui see mõte sedaviisi yhe lausega kokku võtta, siis tundub see ysna absurdsena. Card aga oli suutnud selle ysnagi mõistlikult usutavaks ära serveerida.
Lõpkokkuvõttes on tegemist teosega, mis paljudele kindlasti meeldib ja paljudele mitte. Soovitada seda seetõttu ei julge. Yldine mulje raamatust jäi vähemasti minule siiski igati neljavääriline.
Halb on, et romaan on "emane", s.t. et kesksed tegelased on praktiliselt puudusteta pühakud, negatiivsed tegelased aga väga verevaesed. Siin on vähe kirge, elu ja tegevust; palju vastutustunnet, targutamist ja oludega leppimist.Lisaks meenutab lõpp oma idealismiga mingit "Vahitorni" tüüpi üllitist, kus lõvid ja talled otsivad üksteiselt vastastikku kirpe.
Mis see hea ja halb kokku annab on see, et lugemisjärgselt ei kisu mind eriti miski Cardi mahuka romaaniloominguga tutvumist jätkama.