Kasutajainfo

Kazuo Ishiguro

08.11.1954–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kazuo Ishiguro ·

Klara and the Sun

(romaan aastast 2021)

Hinne
Hindajaid
0
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)

Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
 
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
 
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Teksti loeti eesti keeles

"Klara ja Päike" on kergelt düstoopiline roboti-ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Klara-nimeline robot, kes on ehitatud lastele mõeldud TehisSõber (TS) inimkujuliseks mudeliks. Iga selline TS on disainitud individuaalse välimusega (Klara on näiteks lühikese soenguga elegantse pariisitari tüüpi) ja sisaldab ka individuaalset iseõppivat teadvust.
 
Alguses viidab Klara pikalt aega vaateaknal, kuid uute mudelite tulekuga viiakse ta robotisalongis tahapoole. Lõpuks aga saabub üks laps, kes oma ema käest just Klara endale välja nõuab ja nad sõidavad kõik koos koju tagasi. Kahjuks on Josie-nimeline tüdruk üsna palju haige ja peab mängimise asemel tihti puhkama - ning toimub muudki, millest Klara päriselt aru ei saa.
 
Ishigurot on alati hea lugeda - ning naljaga pooleks võib öelda, et "Klara ja Päike", tema hetkel viimane romaan kinnistab nobelist Ishiguro selget pööret ulmekirjanduse suunas. Tõesti, tema viimased kolm romaani ongi olnud kõik ulmepõhised: "Ära lase mul minna" on klassikaline düstoopia, "Maetud hiiglane" hämar-fantaasialugu ja nüüd "Klara ja Päike" SF-robotilugu.
 
Robotiloona on tegemist mingis mõttes üllatavalt klassikalise lähenemisega sellele teemale. Lugemist alustades tuli mulle kohe selgelt ette Isaac Asimovi klassikaline lugu "Robbie" väikese tüdruku ja tema seltsilisest robotiga (paljudele tuttav kuulsast antoloogiast "Lilled Algernonile". Asimovi päikeselisele tehno-optimismile vastandudes teeb Ishiguro aga hoopis midagi muud.
 
Sest kui üldiselt Ishiguro peale mõelda, siis ükskõik kui erinevalt ta ka ei kirjutaks (ja enamus tema romaane on tegelikult väga erinevad), siis on neis kõigis siiski midagi väga selgelt äratuntavat. Minu arvates on selleks kõige ishigurolikumaks aspektiks sügav ja kõikehõlmav nukrus. See ei tähenda, et kõik ja kõik oleksid pidevalt kurvad (Klara näiteks on enamuse ajast vaikselt õnnelik), kuid see on maailma sama lahutamatu osa nagu raskusjõud.
 
Sellepärast meeldib mulle endale Ishigurot lugeda pigem pikemate ajavahemike tagant. Romaani "Klara ja Päike" teiseks iseloomulikuks tunnuseks on lisaks veel väga osavalt loodud lapselikkus. Klara mõtted on kohati banaalsusteni lihtsad, seal on väga palju sellist mõtete ja fraaside kordamist, millega iga lapsevanem vist tuttav on. Samas aga on tal ka oma vaieldamatu tähelepanelikkus ja nutikus.
 
See ongi aga ehk veel kõige nukram, kuna Klara iseõppimivõime on piiratud ja lisaks ei tule ka mitte keegi isegi selle mõtte peale, et Klarat õpetada. Nõnda küünib ta vaevu sellise (jälle lapseliku) maagilise mõtlemiseni, kus ta suudab teha tähelepanekuid ja järeldusi, aga igasuguse taustainfo puudumise tõttu on see kõik vale, ulatudes kohati täieliku absurdini. Ning eriti kalk lõpplahendus paneb küsima, mis Klarale mõistusest üldse kasu oli?
 
Ma tean, et romaani "Klara ja Päike" on juba võrreldud Ishiguro varasemate teoste ja teemadega - aga kuigi ma nende võrdlustega nõustun, eelistaks ma ise seda lugu vaadata just klassikalise SF võtmes. Ning sellisena on tegemist mitte küll uue, aga kindlasti stiilse ja huvitava lahendusega. See paigutub ka veatult robotilugude korpusesse ning Ishiguro on minu silmis sellega ulme jaoks kanoniseeritud.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: