Ilmar Taska debüütromaan "Pobeda 1946" (2016) oli nomineeritud mitmele rahvusvahelisele auhinnale ja valitud The Times Literary Supplement poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka ning on tänaseks ilmunud juba neljateistkümnes keeles. Selle info kirjutasin ma maha raamatu kaanepaberilt ning ei vastuta selle õigsuse eest. Eelmisel aastal ilmunud "Elüüsiumi kutse" on niisiis juba rohket tunnustust (?) leidnud autori ekskurss ulme valdkonda.
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."