Kasutajainfo

Jaan Tepp

1966 -

Teosed

· Jaan Tepp ·

Maria Theresia taaler

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)
10.2021

Jaan Tepp - kui ta just pseudonüüme ei kasuta - ei ole peale "Taalri" rohkem ilukirjanduslikku proosat avaldanud. Seda arvesse võttes on "Taaler" muljetavaldav saavutus, mille kallal on autor ilmselt palju vaeva näinud. Romaanist on ilmunud aasta pärast esmatrükki ka teine, parandatud väljaanne, mis lehekülgede arvu järgi otsustades on umbes viiendiku võrra lühem (vastavalt 491 ja 408 lk). Mina tutvusin selle lühema versiooniga. Väljaanded on erineva kujundusega, aga mõlemat kujundust tuleb kiita - ma poleks seda raamatut ilma sümpaatse kujunduseta ostnud.  

Sündmused kulgevad umbkaudu 1790-ndatel Vahemere-äärsetes maades, peategelasteks 19-aastane nooruk Gianni ja johanniitide ordu meister Quirino. Gianni asub Amalfis laevale, et saada elukogemust ja põnevust jne. Et see reis kujuneb nii pikaks (üle poole aasta), ta veel ei tea. Laeval tutvub ta reisijana kaasas oleva Quirinoga, kelle missioonis segunevad usulised, poliitilised ja salakuulaja funktsioonid. Kahte meest ühendab aga eriline võime, mida võiks lihtsustamise mõttes nimetada ka telepaatiaks: see on oskus tajuda (ja tahte suunamise teel seda taju suunata) teise inimese mõtteid või tundeid, nii et need vormuvad sõnadeks või nägemusteks. Selle "telepaatia" abil saavad selle valdajad suhelda, samuti vajadusel "sulguda" teiste võimalike telepaatide eest. Sõna "telepaatia" romaanis ei kasutata ja nähtuse kirjeldamisel on abi otsitud mõistetest "muster", "küünitamine" jms. Selle seisundi kirjeldamisel on kaldutud kohati sõna- ja kujundirohkusse. Romaanid esineb ka üks samasugust mõttelugemist ja mõttesuhtlust valdav ronk.

 

Johanniitide meister näeb noores Giannis potentsiaali ordu liikmena ja algavad sellesuunalised mõjutamised. Gianni ei tea isegi, mida ta tahab - mõtted on pigem maha jäänud pruudi juures.

 

Igal juhul algab veel enne laevale asumist seikluslik rännak, kus ei puudu märatsevad kaptenid, laevaõnnetus, sattumine Aafrikasse, peategelaste orjaks müümine, napid pääsemised ja põgenemised. Sedasi ühte lausesse kokku võetuna võib jääda mulje, et tegu on tempoka seikluslooga, ent pigem oleks täpsem sõna "staatiline". Tegu on trükitehnilises mõttes tiheda tekstiga ja kui 400-le või 500-le lk-le paigutada umbes 10-15 teravamat  sündmust, ei anna see veel ilmset efekti. Tempot pidurdab mu meelest üksikasjalik (ja vist ka asjatundlik, aga mind on kerge petta, sest ma olen ise neis asjades võhik) olude kirjeldus.  Autor näib olevat end põhjalikult kurssi viinud rohkem kui 200 aasta taguse ajastu ja võõraste maade poliitika, geograafia, ühiskondlike suhete, religiooni, looduse, arhitektuuri, tarbeesemete ja eriti merenduse/laevandusega. Kõike seda on kirjeldatud põhjalikult ja küllaltki tegevusega seotult, nii et see ei mõju ebaloomulikult. Tempot võtab see siiski maha (mis pole etteheide). Lihtsalt üks tekstilõik, mille produtseerimiseks tuleb minu meelest eelenvalt teemasse süveneda (lk 334):

 

Felukisarnaseid aluseid oli mitu, enamasti peenemas nikeduses, puhtamad ja paremini sätitud ning üks köitis Gianni tähelepanu siidsiledaks lihvitud pähklipuust plangutuse ja õlitatud pindadega. Kõik kinnitusotsad olid heledad ja kulumismärkideta - nagu üksteise kõrval rõngasse puhitud valged magavad maod. Plangutuse ja teki liitekoht olid tugevdatud kollase metalliga ning tulliaugud valatud kiiskavast messingist, reelinguserv kaetud sama kollase ribaga ja ja kruviaugud tasaseks poleeritud. Paadipõhi oli kaetud punasest puidust pilsivõrega, takistamaks külaliste jalgade niiskumist. Laeva esiotsas oli kinnine tekk kahe punutud korvtooliga ja tagaosas kinnine kajut ning pikendatud tüür jooksis kajutilaele, neli paari aere oli paigutatud kahele poole masti.

 

Tegevuse paigutamine kaugele maale ja kaugesse aega on ilmselt üks põhjusi, miks see lugu mind hoolimata usutavast kohavaimu tunnetamisest siiski üsna külmaks jättis. Kauge minevik, võõrad probleemid. Ajalugu ja poliitika mõjuvad pigem vastumeelselt. Teppi keele- ja kujundikasutus on silmatorkavad, võib-olla kohati isegi üleliia (lk 352): "Hommikuvalgus hiilis kohale sama vaikselt kui meeste väsimus, nagu salamõrtsukas lustimisest väsinud haaremisse, tõmmates siidpeenelt terava noaga üle emiiri ebasoosingusse sattunud naiste kulmude. /.../ Hommikuhahetust võeti nagu paratamatust, midagi, mis tuleb nagu peigmehe ootamisest tüdinud mõrsja, kes veinilõhnalist armsamat enam armastada ei suuda ja kes kustunud sädet enam üles ei saa ning kirele lihtsalt selja keerab." No on ju kuidagi ülepingutatud kujundid.

 

Tegelaste kõnepruuk tundub olevat õnnestunud, ei ole ülekonstrueeritud arhailisust. Ühes kohas kahtlesin, et kas 19. sajandi lõpul oli kasutuses sõna "alateadlik", ühes kohas mõtlesin, et kas retooriline "Mis mõttes?" ei ole ikka mitte viimase kümmekonna aasta noortepärane trendiparool ja veel ühes kohas jäi pilk peale väljendile "põgene, vaba laps", mis seondub mulle aastaga 1969...

 

Gianni ja meistri lugu jätab mulje otsekui pikemast initsiatsiooniriitusest, meheks saamisest, või isegi omapärasest armeeteenistusest (6 kuud). Lugedes ei ole selge, kuhu see kõik peaks välja viima, aga lõpule - kus ei ole erilist puänti - jõudes oleks tahtnud selle omapärase staatilise seiklusloo sees näha mingit originaalset või eriti huvitavat käänakut, ideed või midagi sellist. Seda ei olnud. Kõik otsad justkui lõpuks sõlmiti (kuigi lõpplahendus võiks lubada ka järge), ent vaimustust ei tekkinud. Justkui peavoolu ajalooteemaline romaan. Natuke vanamoodne, aga ei midagi eriist. Tekkis mõte, et kui autor oleks rakendanud oma kirjanduslikku annet ja süvenemisvõimet tänapäeva või lähimineviku Eestisse paigutuva tegevusega romaanis, oleks see oletatav raamat äratanud tähelepanu ja saanud kiidusõnu n-ö tõsist kirjandust austavate kriitikute käest. Aga see on niisama uitmõte, sest arusaadavalt ei olnud tegevuse viimine just sellesse aega, kohta ja sellistele teemadele mitte juhus, vaid kõik see oligi juba autoril sees ja tuligi selline omapärane romaan, mille kallal nägi autor veel vaeva ka parandamise/kärpimisega.

 

"Maria Theresia taalri" kohta on kirjutanud Postimehes arvustuse ka R. Sulbi: Romaanide hulka kadunud - Kirjandus - Kultuur (postimees.ee) Võin ka tema mõtetele täiesti alla kirjutada, välja arvatud see, et Teppi raamat meenutab väliste tunnuste järgi romaani "Korsaaride hulka kadunud". Kuna ma seda korsaariraamatut pole lugenud, siis jään esialgu reserveerituks.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2021
oktoober 2021
september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021

Autorite sildid: