Slow River on küberpunk-tüüpi ulmelugu, kerge biotehnoloogilise kallakuga. Kuskil lähimas tulevikus toimuva loo peategelaseks on bakteritööstuse miljardäri-dünastia van der Oestide noorim tütar Lore, kes satub inimröövi ohvriks. Tal õnnestub enda vangistajate käest põgeneda, kuid erinevate kahtluste ja hirmude tõttu otsustab ta jääda Spanneri-nimelise pisisuli ja häkkeri juurde, kes ta tänavalt üles korjas...
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
Hinnang: 7/10
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
Hinnang: 7/10