Aasta tagasi jõululaupäeval hävitas Turmaöö nime kandev katastroof maailma, terve planeet põles ja maismaal elanud inimesed kõrbesid surnuks, nüüd on planeet täis vaid skelette, inimeste luudelt on kõik liha ja muud koed ära põlenud. Postapo maastik on täielik ja edasi antud kenasti. Peategelane Ny, kes on vist vietnamlane ja kes jäi katastroofis ellu, kuna viibis sel ajal kuskil vee peal asunud Suure Adrutorni nime kandva värginduse peal, on aasta pärast apokalüpsist tulnud maismaale ning teel kaugele põhja, kus raadio järgi (jah, kusagil antakse eetrisse mingeid saateid) elab müütiline olend, kes teadvat, kuidas tsivilisatsiooni uuesti üles ehitama hakata. Tema nimi olla Cock Sport, aga teda kutsutakse ka Lootust Andvaks Olendiks.
Lugeja teeb siinkohal kõik mis tema võimuses, et peas helisema hakkavaid häirekelli summutada ning loeb edasi. Ny kohtub teise ränduriga. Jad on pärit Casablancast Marokos ning samuti teel põhja, sama eesmärgiga. Nende kultuuris kutsuti katastroofi Punaseks Hukatuseks ja müütilist olendit, kelle juurde teel ollakse, Gguluks. Või Ggugluks – loos on kirjas kaks nimevarianti. Tee pealt leiavad nad veel kolme jalaga koera, kes nende espitsjooniga ühineb. Erilist funktsiooni koeral loos pole, aga ikka tore ju, kui nunnu koduloom ulmejutus sees on.
Teel arutavad mehed veel katastroofi põhjuste üle ja arendavad kuuldud teooriat, et maakera tuumas luuakse pidevalt juurde toornaftat ning tsentrifugaaljõuga surutakse seda pidevalt läbi maakoore ülespoole. Ja kui rohepööre sulges naftapuurtornid ning asendas need tuuleparkide ja elektrituulikutega, oligi jama käes. Ühel hetkel piisas juba põleva küünla maa pinnale asetamisest ja katastroof oligi käes.
Selline ulme siis. Eks ta üks ulme on. Või esoteerika. Nagu hea lugeja näeb, olen ma täiega jännis selle Meelis Krafti Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen (nr 51, 20.12.2023) ilmunud jõulujutu hindamisega. See, mis siin on, on teostatud hästi ja olles praegu hardas jõulumeeleolus, siis ma hindangi seda, mis siin on, hindega «hästi!».
Aga üldiselt on see ju üks nukratooniline pulajutt. Ehk siis selle loo skelett on ehitatud millelegi anekdootlikule, millelegi naeruväärsele. Loo tuum on täiega jabur ja totter. Idee, et me otsime enamasti midagi, mis osutub kätteleidmisel mõttetuks ja tühiseks, on muidugi ajatu ja selle kõige kirjanduslik teostus... noh, hästi on.
Ja on ilmselt minu enda sügavalt isiklik traagika, et iga kord, kui mulle naljaulmet serveeritakse, kogen ma jälle ja uuesti seda noorpõlvetraumat, seda teravat noatorget neeru, mis tabas mind – kujundlikult muidugi – tol ammusel Estconil 2002, kui Erkki Kõlu anekdoot Stalkeri võitis, kui ulmeauhind anti ulmelugejate häältega esmakordselt mingile lollakale jandile.
Filosoofilised mõtted tulevad selliseid eesti ulmetekste lugedes ka alati pähe, nii et pole halba heata. Loen ja loen ja järsku leian end mõtisklemast seeüle, kust võtavad meie ulmeautorid oma juttudele ja romaanidele ideid, kust nad leiavad selle millegi, millest otsustavad, et vohh, just sellest ma tahangi kirjutada. Ei ole ilmselt saladus, et minu meelest on eesti ulme suurim endeemiline haigus see, millest see ulme kõneleb. Tema suurimad probleemid pole ammu enam tehnilised... «kuidas»-külg on tänapäeval enamasti rohkem või vähem parketikõlbulikul tasemel. Aga see, millest meie autorid otsustavad ja valivad kirjutada, see on minu jaoks küll tõusnud elu suurte põhiküsimuste tabeli tippu, ettepoole armastuse ja elu mõtte küsimustest. Isegi ettepoole sellest müsteeriumist, et mis loogika järgi, mis järjestusest lähtudes TV3 Bondi-filme näitab.
Lugeja teeb siinkohal kõik mis tema võimuses, et peas helisema hakkavaid häirekelli summutada ning loeb edasi. Ny kohtub teise ränduriga. Jad on pärit Casablancast Marokos ning samuti teel põhja, sama eesmärgiga. Nende kultuuris kutsuti katastroofi Punaseks Hukatuseks ja müütilist olendit, kelle juurde teel ollakse, Gguluks. Või Ggugluks – loos on kirjas kaks nimevarianti. Tee pealt leiavad nad veel kolme jalaga koera, kes nende espitsjooniga ühineb. Erilist funktsiooni koeral loos pole, aga ikka tore ju, kui nunnu koduloom ulmejutus sees on.
Teel arutavad mehed veel katastroofi põhjuste üle ja arendavad kuuldud teooriat, et maakera tuumas luuakse pidevalt juurde toornaftat ning tsentrifugaaljõuga surutakse seda pidevalt läbi maakoore ülespoole. Ja kui rohepööre sulges naftapuurtornid ning asendas need tuuleparkide ja elektrituulikutega, oligi jama käes. Ühel hetkel piisas juba põleva küünla maa pinnale asetamisest ja katastroof oligi käes.
Selline ulme siis. Eks ta üks ulme on. Või esoteerika. Nagu hea lugeja näeb, olen ma täiega jännis selle Meelis Krafti Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen (nr 51, 20.12.2023) ilmunud jõulujutu hindamisega. See, mis siin on, on teostatud hästi ja olles praegu hardas jõulumeeleolus, siis ma hindangi seda, mis siin on, hindega «hästi!».
Aga üldiselt on see ju üks nukratooniline pulajutt. Ehk siis selle loo skelett on ehitatud millelegi anekdootlikule, millelegi naeruväärsele. Loo tuum on täiega jabur ja totter. Idee, et me otsime enamasti midagi, mis osutub kätteleidmisel mõttetuks ja tühiseks, on muidugi ajatu ja selle kõige kirjanduslik teostus... noh, hästi on.
Ja on ilmselt minu enda sügavalt isiklik traagika, et iga kord, kui mulle naljaulmet serveeritakse, kogen ma jälle ja uuesti seda noorpõlvetraumat, seda teravat noatorget neeru, mis tabas mind – kujundlikult muidugi – tol ammusel Estconil 2002, kui Erkki Kõlu anekdoot Stalkeri võitis, kui ulmeauhind anti ulmelugejate häältega esmakordselt mingile lollakale jandile.
Filosoofilised mõtted tulevad selliseid eesti ulmetekste lugedes ka alati pähe, nii et pole halba heata. Loen ja loen ja järsku leian end mõtisklemast seeüle, kust võtavad meie ulmeautorid oma juttudele ja romaanidele ideid, kust nad leiavad selle millegi, millest otsustavad, et vohh, just sellest ma tahangi kirjutada. Ei ole ilmselt saladus, et minu meelest on eesti ulme suurim endeemiline haigus see, millest see ulme kõneleb. Tema suurimad probleemid pole ammu enam tehnilised... «kuidas»-külg on tänapäeval enamasti rohkem või vähem parketikõlbulikul tasemel. Aga see, millest meie autorid otsustavad ja valivad kirjutada, see on minu jaoks küll tõusnud elu suurte põhiküsimuste tabeli tippu, ettepoole armastuse ja elu mõtte küsimustest. Isegi ettepoole sellest müsteeriumist, et mis loogika järgi, mis järjestusest lähtudes TV3 Bondi-filme näitab.