Meelis Kraft

Kollaaž märgilistest stseenidest ühe mehe elus katastroofijärgses Eestis (Kraftile omaselt peamiselt saartel). Õigem oleks küll rääkida katastroofidest mitmuses, ja mitte tingimata lõppenud kõneviisis, aga mis ma norin, loo peategelasel on niigi raske - teda ei kimbuta mitte üksnes kliima, vaid ka Maavalla vohav floora, katk, superrelvad ning need inimkonna põlisvaenlased, rootslased. On suisa koomiline, kui põhja vanajumal selles maailmas raskustaseme keeranud on ja tekib küsimus, kuidas mees üldse nii kauaks ellu on jäänud. See ja veel mõned loo aspektid tekitavad tunde, et kellelgi oli kirjutades keel sügavale põskkoopasse surutud, aga mine tea ka.
 

Krafti stiil meeldib mulle, see on puhas liigsest mölast ja annab jõuliselt edasi asju, mida autor on tahtnud edasi anda, iseäranis muidugi karmust, koledust ja õudust. Kõike seda siit loost saab, helde käega mõõdetud kogustes. Võibolla võiks rohkem peategelasest teada saada, näiteks kuidas ta nii võimekas on, ja samuti rohkem katastroofide tagamaid lahata, aga mul on tunne, et seda lugu põhjalikumaks kirjutades väheneks selle efekt. Kiidan, viis pika miinusega.