Ma küll kinnitasin hiljaaegu, et kui õudukas ja aurupunk kokku saavad, ei vääri see kahest kõrgemat hinnet, ja kõnealune lugu on sellisele õnnetule kombinatsioonile üsna lähedal. Aga siiski, üsna omapärase autori esimene lugu ja üldse. Ma olen nõus ütlema, et see on pigem väärastunud psüühika kirjeldus kui õuduk.
13-aastane poiss armub ära katkisse nukku. Või androidi või homunkulusse või misiganes, igatahes siuke elusuuruses, portselanist ja üleskeeratav. Magab selle kõrval pööningul külma käes ja püüab korda teha. Mis muidugi ei õnnestu. Antikvaarist papa müüb selle – jutu nimi on ühtlasi nuku nimi – maha ja poisi kogu edasine elu on pühendatud katsetele endale uut samasugust valmistada, seejuures elusat. Ning see läheb tal isegi umbes nagu korda. Autori hilisemat loomingut tundes võib seda pidada lõbusalt perversseks ettekuulutuseks, mistap siis ka leebem hinne.