Lugu ise on selline, et Conan on nüüd juba paarkümmend aastat olnud Akviloonia kuningas, kuuekümnendates ja halli peaga. Riik on õitsev ja valitseb rahu, Conan on olnud hea kuningas. Ent äkitselt hakkavad riiki kimbutama miskid punased varjud, kes tekivad ei tea kust ja abdukteerivad selle alamaid. Conanile ilmub unes keegi endiste aegade maag-prohvet, kes kuulutab, et ainult Conan saab sellele hukatusele piiri panna ja selleks tuleb minna laevaga lääneookeani taha. Mängus olla miskid kurjad jumalused. Conan jätab riigi poja valitseda ja suundub inkognito sadamalinna, kus juhuslikult kohtab oma vana multikultuurset mereröövlijõuku ning suundub mereretkele kaardistamata vetele.
Merel kohatakse miskit kummalist hi-tec maagiaga galeooni, kes nähtavasti neid varje mandri peale ongi saatnud. Conani mehed röövitakse ja Conan ise, kasutades maagilist tuukriskafandrit, sooritab reisi mööda ookeani põhja Antillia saarele, kust kogu seda kampaaniat juhitakse. Antiilias elab muidu kultuuriliselt umbes olmeeke või tolteeke meenutav tsivilisatsioon… me tunneme siin ära 60-ndtal levinud teooriad, et atlandid jõudsid kunagi Kesk-Ameerikasse jne. Selgubki, et kunagi olnud Atlantise mandril, mis 1500 aastat tagasi oli merepõhja varisenud, praktiseeriti võigast musta maagiat. Maagiaenergia pärines ohverdustest, mida Atlantise preestrid toimetasid võõrmaailmast pärinevate kurjade jumaluste heaks. See oli siis nagu vahetuskaup, sest need jumalused vajasid inimohvreid oma eksistentsi ja võimu suurendamiseks. Ka Antillias on ohverdustega jätkatud, kuid ohverdusmaterjal hakkab otsa lõppema. Seepärast siis ongi preestrid organiseerinud dessandi kaugele mandrile, et jumalatele uusi ohvreid leida. Mõistagi tahavad võõrad jumalad kogu maailma üle võtta ja ei keegi muu kui Conan peab inimrassi globaalsest ekstinktsioonist päästma.
Loo taust ja süžee on seega enam-vähem, muus osas on romaan aga tuim, elutu ja vaimuvaene ning pole midagi, mis seda hädisest “rahuldavast” päästaks. Autor(id) hoiduksid nagu valuliselt dialoogide kirjutamisest, iseäranis romaani teine pool on ainult üks actionite kirjeldamine. Veidigi huvitavamatest inimeste ja olustikuga seotud situatsioonidest libisetakse kiiresti üle, et venivate lehekülgede viisi kirjeldada Conani madinat ookeanipõhjas, taplemist rottide ja draakonitega Antillia koobastes jne. Ilmselt peegeldab selline võte De Campi kontseptsiooni heroilisest fantasyst aastal 1968. Tegelased, enamalt jaolt siis piraadid, näiteks vannuvad pidevalt, aga vannuvad nad igati viisakalt, ikka mingite jumalate vuntside ja sabade nimel, ei mingit ropendamist. Ka vägivalda ja muud karmust pole ülearu, seksi väga põgusalt. Conan ongi ju muidu rohkem tegudeinimene mitte lobamokk, aga kümme lehekülge madistamist rottidega kusagil pimedas urkas… Romaani maailm on Howardi tekstidega võrreldes sarnasem “päris maailmaga” – selles mõttes et rahvused ja geograafilised mõisted on äratuntavamad. Üldiselt siis pole tegu minu meelest miski saavutusega, see on ilmselt inspiratsiooni ja kirjaniku sisemise vaimustuse küsimus, on lihtsalt kasutatud miskit šablooni, mis kuigi arvestatavat tulemust ei paraku anna.