Sel jutul võib tõetera sees olla küll, sest romaan «The Tower of Zanid» tuletas mulle üsnagi meelde avantüristliku ajaloolist seiklusromaani, mille tegevustik on üle kantud võõrale planeedile. Pealegi on see planeet peaaegu agraarne, sest kehtib mingi tehnoloogia importimise keeld... keeldu rikkuda pole võimalik, sest kõik planeedile saabuvad inimesed allutatakse hüpnoosile, mis teeb võimatuks eesrindliku tehnoloogia edastamise pärismaalastele. Pärismaalased on aga üsna sõjakad ning elavad feodaalses killustatuses, mis tähendab hulka vähemal või rohkemal määral sõjajalal olevaid kuningriike.
Romaani kangelaseks on inglasest seikleja Anthony Fallon, kes kunagi oli lühikest aega Zamba saare kuningas. Võim hakkas seiklejale meeldima ning mees ootab oma õnnehetke, mis peaks temast taas valitseja tegema. Seniks on tal aga elatumiseks kaks ametit: ametlikult tegutseb Anthony Fallon linnas korda hoidva paramilitaarse rühmituse ohvitserina... mitteametlikult tegeleb Anthony Fallon aga ka spionaaþiga.
Sündmused käivituvad hetkel, mil Krishnale saabub vananev poola päritolu teadlane, kes soovib oma karjäärile punkti panna sellega, et lahendab kohaliku hiigelsuure kultusehitise mõistatuse. Tegu on hiiglasliku spiraalja teokarbi kujulise hoonega, mis on samas töötav pühakoda ning kus ühtegi võõramaalast näha ei taheta. Anthony Fallon palgatakse/santaþeeritakse kohaliku inimvõimu esindaja poolt sellele teadlasele teejuhiks. Kuid kõik see on vaid algus: sündmused hakkavad üsna kiirelt tuure koguma ning intriigid hakkavad ulatuma üha kaugemale, kõrgemale ja sügavamale.
Sisult on romaan üsna tavapärane pulpmaiguline planetaarseiklus, kõhklused kolme ja nelja vahel kõikuva hinde suhtes lõpetas aga teatavat sorti ängistav feeling, mis seda avantüristliku rabelemist looritas.
Eraldi märgiks veel ära selle, et vene tõlge on abitu ning tõenäoliselt ka kärbetega!