Fix-up romaan Harold Shea järjekordsetest seiklustest, sarja kolmas osa algabki sealt, kus eelmine pooleli jäi - võmm Pete Brodsky ja Walter Bayard on Coleridge`i Xanadu maailma toppama jäänud. Kuna Brodsky olemasolek on Shea` julgeoleku huvides vajalik ja kuhjuvad veel mõned ebameeldivad argisekeldused, otsustavad Shea ja Belphebe mehed Xanadust välja kangutada.
Selleks on aga vaja mõne muu maailma maagiat. Arthuri Britannia ja Kreeka müütide maailmad heidetakse kõrvale...kõige võimsamat maagiat pidi leiduma hoopis Kalevalas. Väinamöinen kindlasti aitab, ta ju "a guy with a heart the size of a balloon"...
Ja hopsti! ongi nad kuskil Põhjala metsade vahel – Lemminkäinen põhjapõdral lähenemas...Kalevala nõiakunstil on mõned iseärasused - nimelt loitsitakse seal pikkamööda ja alati isiklikke omadusi arvestades, sepistatkse ja neetakse. Kõige nauditavamad kohad ongi need runod, selline Kalevala stiili nauditav järeleaimamine. On naljakat ja veidi traagilist, lõpuks on kõik tegelased koos, ent Shea loits paiskab neid koduse Ohio asemel hoopis mütoloogilisele Iirimaale.
See osa romaanist, on vaata, et etemgi... Sündmused kipuvad väga veriseks ja kurjakuulutavaks. Shea peab tõrjuma pidevat liigset tähelepanu oma abikaasas suhtes. Kangelaste põhimureks on muidugi koju naasta, ent Brodsky Iiri-ihalus blokeerib loitsud.
Peetakse neid Shea-asju fantasy-klassikaks ja õigustatult. Igavesti muhedad ja vahvad lood. Inglises lugemise tegi veidi keerukaks see, et erinevad tegelased väga eripärase keelepruugiga on. Belphebe kõneleb mingis arhailises võtmes, Brodsky laseb politseiniku tänavaslängi, soomlased kipuvad suurejooneliselt värsse ritta seadma, iirlased kasutavad oma muistseid väljendeid. Ent sündmustiku põnevus ja haaravus ei lase igavaks minna.
Brodsky oli minu jaoks üldse kõige vahvam kuju - miskisse protestanlikusse usulahku kuuluv võmm, kes müüditegelastega teoloogilisi vaidlusi arendas. Ja kuna politseisüsteemis töötas USA-s omalajal palju iirlasi, siis ihkab ka Poola päritolu Brodsky kõike iiripärast, tahabki ennast rohkem iirlaseks pidada - karjääri silmas pidades. Romaani lõpuks on tal sellest aga siiber ja ta tõstab klaasi na zdrowie Polska!
Selleks on aga vaja mõne muu maailma maagiat. Arthuri Britannia ja Kreeka müütide maailmad heidetakse kõrvale...kõige võimsamat maagiat pidi leiduma hoopis Kalevalas. Väinamöinen kindlasti aitab, ta ju "a guy with a heart the size of a balloon"...
Ja hopsti! ongi nad kuskil Põhjala metsade vahel – Lemminkäinen põhjapõdral lähenemas...Kalevala nõiakunstil on mõned iseärasused - nimelt loitsitakse seal pikkamööda ja alati isiklikke omadusi arvestades, sepistatkse ja neetakse. Kõige nauditavamad kohad ongi need runod, selline Kalevala stiili nauditav järeleaimamine. On naljakat ja veidi traagilist, lõpuks on kõik tegelased koos, ent Shea loits paiskab neid koduse Ohio asemel hoopis mütoloogilisele Iirimaale.
See osa romaanist, on vaata, et etemgi... Sündmused kipuvad väga veriseks ja kurjakuulutavaks. Shea peab tõrjuma pidevat liigset tähelepanu oma abikaasas suhtes. Kangelaste põhimureks on muidugi koju naasta, ent Brodsky Iiri-ihalus blokeerib loitsud.
Peetakse neid Shea-asju fantasy-klassikaks ja õigustatult. Igavesti muhedad ja vahvad lood. Inglises lugemise tegi veidi keerukaks see, et erinevad tegelased väga eripärase keelepruugiga on. Belphebe kõneleb mingis arhailises võtmes, Brodsky laseb politseiniku tänavaslängi, soomlased kipuvad suurejooneliselt värsse ritta seadma, iirlased kasutavad oma muistseid väljendeid. Ent sündmustiku põnevus ja haaravus ei lase igavaks minna.
Brodsky oli minu jaoks üldse kõige vahvam kuju - miskisse protestanlikusse usulahku kuuluv võmm, kes müüditegelastega teoloogilisi vaidlusi arendas. Ja kuna politseisüsteemis töötas USA-s omalajal palju iirlasi, siis ihkab ka Poola päritolu Brodsky kõike iiripärast, tahabki ennast rohkem iirlaseks pidada - karjääri silmas pidades. Romaani lõpuks on tal sellest aga siiber ja ta tõstab klaasi na zdrowie Polska!