Suutmata leppida olukorraga, et lady Florimel teda sugugi ei armasta, pöördub kuri võlur Malambroso Harold Shea poole, et too veenaks sõbra naist meest maha jätma. Harold saadab võluri puu taha, ent too otsustab oma ettepanekut veenvamaks muuta röövides Haroldi tütre Vogalinda ja põgenedes sellega E.R. Burroughsi Barsoomi maailma...
Üldiselt kujutab edasine Burroughsi maailma edasiarendust. Ma pole ise Barsoomi asju lugenud, ent de Camp visandab sealseid kombeid ja tõekspidamisi üsna elavalt. Too maalt pärit seikleja John Carter on Barsoomis nüüd miski valitseja ja üritanud kohalikku tsivilisatsiooni sajandialguse USA poliitilis-majanduslike arusaamadega "arendada". Üldiselt ongi asi rohkem selline seiklusküllane pila... Madinat jätkub kuni õnneliku lõpuni välja. Malambroso armub õnneks kohalikku põetajasse ning otsustabki Barsoomile jääda.
Paistab, et Burroughsi sopakad on USAs tõesti kultuslikus staatuses, miks muidu Sprague pidas vajalikuks just tema maailmates oma tegelastel seigelda lasta.