Lugu lähitulevikust mil arstiteadus on sedavõrd kaugele arenenud, et arste kui niisuguseid polegi varsti vaja. On säärasted aparaadid mis jälgivad patsiendi veres toimuvat ja siis saadavad vajadusel organismi leitud hädade ravimiseks programmeeritud nanoroboteid. Uuemad säärased aparaadid on sedavõrd ilusasti ära miniaturiseeritud et neid võib kanda nagu sõrmuseid. Tehnoloogia on võrdlemisi uus ja seetõttu kohutavalt kallis. Enamik rahvast kasutab vanematy tyypi, nii umbes pesumasina kabariitides seadmeid. Mahajäänud riikides aga on heal juhul yks selline aparaat iga suurema haigla kohta. Jutu peategelaseks on keegi kirurg kes humanitaarabi korras kusagile aafrika pärapõrgusse siirdub, ravima seal möllavat järjekordset epideemiat.
Muidu ilus ja loogiline tekst aga kuskilt maalt läks asi segaseks. On miskisugune korporatsioon kes neid aparaate toodab ja siis litsentseerib neile tarkvara - nanorobotite "programme" mis erinevaid haigusi ravivad. Mingil põhjusel on yeyukaepideemia jaoks sobiv programm litsentseerimata. Miks? Yritatakse põhjendada aga mitte eriti usutavalt.
Sellegipoolest on tegemist igati söödavalt vormistatud altruisti dilemmat käsitleva jutukesega. Kui vaadata tänapäeva dokfilme aafrikas toimuvast siis säärast juttu oleks ilmselt kohutavalt lihtne olnud "õigesti" kirjutada, st. paatosliku umbsoigumisega ära solkida. Teisest kyljest.. jutt on kirjutatud 1997, tollal oli yldine suhtumine säärastesse asjadesse kuidagi teistsugune.