3.
1
5.0
1.
3
3.667
2.
2
3.5
3.
2
2.0
7.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
4.0
19.
1
2.0
33.
1
4.0
43.
2
4.5
45.
1
5.0
46.
2
3.0
49.
2
4.5
51.
3
3.0
52.
2
4.5
54.
2
4.5
56.
1
3.0
9.
1
4.0
(jutt aastast 1999)
https://archive.org/details/interzone-148-1999-10-bogof-39/page/n5/mode/2up
See lugu viib meid eriti kaugesse tulevikku, kus on saavutatud Utoopia. Inimesed elavad, kuidas oskavad, tegelevad peaasjalikult enesetäiendamisega ja hullavad niisama. Eluiga ja vahendid ei ole millegagi eriti piiratud jne.
Peategelane on just väljunud mitmeaastasest hibernatsioonist, kõmbib mööda linna ja jääb vaatama, kuidas ta vanad semud palli mängivad. Pallimäng ise on mõnusalt ulmeline. Reeglid, kui ma nendest nyyd õigesti aru sain, on umbes sellised, et igale võistlejale eraldatakse algatuseks mingi hulk energiat. Selle energiaga saab ta tekitada laineid, nendest lainetest siis uuesti energiat tagasi ammutada või sinna juurde pumbata. Lained ristuvad, resoneeruvad, põrkuvad mänguväljaku "seinalt" jne. Eesmärgiks oleks siis väravaks defineeritud ruumipiirkonnas vajaliku amplituudiga laine tekitada ja vastasmeeskonna lainet summutada.
Peategelane oli ise ka omal ajal selles mängus kibe käsi ja kohtuniku nõusolekul võetakse mees mängu. Peatselt selgub, et vastasmeeskonnas on yks naisterahvas veel kibedam käsi... Pärastpoole teavad semud rääkida, et too naine on mängus täielik geenius, ainult et teistega eriti ei suhtle ja hoiab alati omaette. Mõni aeg hiljem saab peategelane naisega uuesti kokku. Selgub et too on kohutavalt yksi. Peale selle selgub, et ta on vanem kui pealt paistab - pealt 7000 aasta. Syndinud tollel hämaral ajal, kui inimesed veel surid.
Inimestel on alati põhjust õnnetu olla. Ilma selleta ilmselt ei saakski. Umbes nagu selles mängus - asi käib yles alla, lainetena. Inimene tunneb ennast perioodiliselt õnnetuna ka utoopias. Ajaloolises perspektiivis aga tunduvad tema õnnetuse põhjused... tyhised. Mõelda näiteks selle peale, milline oli väikelaste suremus tyhised paar tuhat aastat tagasi.. Ja ka elati.
Hea, mõtlik, loetav jutt. See "piirivalvuri" metafoor pealkirjana ja "lähme parem ujuma" lõpp tundusid ehk pisut arusaamatud. Greg Egan tundub olevat selline.. omamoodi "klassikaline" ulmekirjanik - rõhk on tugevalt Ideel. Syzeed ja tegelaskujud on tagaplaanil. Samas on need tal piisavalt olemas ja isegi mõõdukalt head, et nende kallal nuriseda pole justkui põhjust. Kiita samuti mitte. Tundub olevat selline stabiilselt neljaline autor, keda sobivas meeleolus loeb hea meelega edaspidigi.
