Lühiromaan «Oceanic», mille eest Egan Hugo ja Locuse auhinnad endale tasku pistis, vaeb religiooniprobleeme. Ja teeb seda hästi! Egan on suutnud luua huvitava maailma ja selle kenasti ka lahti kirjutada. Vähemalt sama kenasti kui näiteks Hargla Excelsuse...
On planeet, mida suuresti katavad ookeanid, üksikuid kontinente on siiski ka. Kunagi ammu planeedile saabunud inimesed on elukoha järgi jagunenud. Peategelane näiteks pärineb sellisest perest, mis suurema osa oma elust on veetnud õõtsuvatel veesõidukitel. Aga on ka maismaaelanikke.
Tekst jälgib peategelase kasvamist poisist täiskasvanuks, tema usukogemusi, mis saavad teoks vaid tänu ta fundamentalistist venna õhutusele, esimesi seksuaalkogemusi, mis on pehmelt öeldes iselaadsed, kuna sel planeedil on sugudega üldse veidrad lood. Eks huvilised loevad juba ise:)
Meeldis just, et autor suutis kirjutada selle maailma ja tegelaste käekäigu lugejale kordaminevaks, harv asi Egani kohta! Seda enam pole ma kiitusega kitsi. Ja kuna tegu on siiski tõsiteadusliku fantastika viljelejaga, siis tuleb kogu selle fanaatilise religioossuse kohta ka hard SF-ilik lahendus.
Ja jällegi tegu igati maitsmistvääriva teosega, mis suutis jätta mulje, et midagi hulga mahukamat on läbi loetud. Seda tänu autori kadestusväärsele filosoofilisele haardele, selgelt esitatud konfliktile, peategelase isiklikule valikule ja sellele, mis pärast selle valiku tegemist juhtub. Lisaks veel värvikad tegelased, ilma igasuguse võltspoosetamiseta selge ja lihtne stiil. No autor on võtnud endale ülesande, millest ka jõud üle käib ja see mulle meeldibki. Egan annab endale ilmselt kenasti aru, et ianmcdonaldlik pürotehniline stiil käib talle lihtsalt üle jõu...