Robin Artisson elab Ameerikas Maine osariigis New Englandis, keset süngeid metsasid ning mitte väga kaugel kaljusest rannast. Ka ta juttude olemus on sarnane, on tunda rahvajuttude mõjutusi ning pärimusi, mille autor on siis oma käega raamatuks kokku valanud. Nõiakunst, erinevad kultused, libahuntide ürgema ning hullumajas enda juuri avastav noor tüdruk - tume ja karm on maailma Artissoni peas.
“Soon Comes Walpurgis” on lühijutukogu, kõige viimane pajatus (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on mõnevõrra pikem aga lühiromaani kanti ilmselt ei kipu. Juttude teemad on jah klassikalised, kas vaatab vanast peeglist ajatu kurjus vastu või siis räägib hullumajapatsient enda kohutava loo, teinekord tuleb enda peal asuva karistusest vabanemise jaoks minna nõia õhutusel trolli käest nõiariista varastama või minnakse sünge saatusega majja narkot tegema, et omakorda kogu minevikujubedust läbi elada.
Raamatule annavad veel täiesti eraldi mõõtme Larry Phillipsi illustratsioonid. Kunstniku pildikesi on raamatus päris palju (tükki 40) ning nad on kõik varustatud lause-paariga raamatust. Raamatut ennast on nauding käes hoida ja lehitseda, kogu see kurjus ning tumedad jõud on lausa käe all tuntavad.
Tehniliselt on raamat omamoodi. Mõtlen siis seda, et peale iga lõiku on reavahetus, mis näiteks dialoogist tihke teksti puhul jätab kuidagi eriti hakitud mulje. Muidu pole väga viga, mõnes mõttes saabki rohkem jupitada ning näiteks lihtsamalt pooleli jätta kui peaks selleks vajadus tekkima. Ka jäid mõned üksikud trükivead silma, mis on tänapäeval eriti ingliskeelses maailmas veider, erinevad spellerid võiks ju lihtsamad vead lõdvalt kinni püüda. Lisaks on raamatu puhul suurelt välja toodud toimetaja, kes võinuks ju ka kirjaveakuradil sabast haarata...
Raamatule saab ette heita seda, et ta pole tingimata midagi uut. Jah, minu jaoks oli huvitav lugeda aga kriitilisem pilk leiab sarnase miljöö mitmete rahvaste ennemuistsetest juttudest. Robin Artisson on vast mõne kraadi rõhuvam, eriti kuna pajatused ei lõpe tingimata hästi. Samas ega muinasjutudki roosamannas päädi. Samas on jutud just paraja pikkusega, suhteliselt suur font, illustratsioonid ning eelpool mainitud tihedad reavahetused annavad ka oma osa. Absoluutselt ei kahetse lugemist, kindlasti tulevikus tahaks veel sirvida sest tõesti - köide ise on äärmiselt kaunis mis sellise “normaalse” sisu tõstab kraad kangemaks-paremaks.
Samas on raamatus mitmed kujundid, mis on jäänud kummitama (heh-heh, mis võikski ju “õuduka” puhul normaalne olla). Näiteks ühes loos (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on koht, kus ühtäkki kaob majast peretäis inimesi. Kui naabrid vaatama lähevad siis leiavad nad majast vaid muretult mängiva pisitütre, kes ei tea juhtunust mitte midagi. Tüdrukuke mängib rahulikult teekannuga, mis lähemalt vaatamisel on verd täis.
Või kasvõi avajutt “Gwel-A-Throt” kus peategelane eksleb mööda veidrat maastikku, vahepeal satub surnuaeda ning siis on mahajäetud majade vahel, lõpuks kohtub ühe veidra tüdrukuga. Autor ei seleta suurt midagi, me ei saa lugemise käigus ka väga targemaks sest palas polegi see tähtis - olulised on kulgemine ja meeleolu. Ma ei tahaks sildistada ja minu jutu lugeja peas eeldusi tekitada kuid enda jaoks tundub Artisson natuke mingi nurga alt Lovecrafti moodi. Siin raamatus pole pikki õõvakirjaldusi, on natuke tausta maalimist ja siis juurde tegevust - aga see kukub kohati päris ägedalt välja. Praegu seda arvustust kirjutades sirvin raamatut ühte- ja teistpidi - teate, siin on see “miski”. Miski mille pärast me raamatuid loeme.