Peategelane on Ameerika suurlinnas elav naine, suur toidugurmaan. Teades enamikku linna soliidsetest restoranidest, on ainult üks neist tema äärmuspirtsakatele nõudmistele vastav. Seal on ta aastaid käinud, ta tunneb personali ja personal teda. ametilt kohtuarst-lahkaja, on naine shokeeritud, kui ühel päeval tuuakse ta "töölauale" tema lemmikrestorani peakokk, ainuke inimene, kes on suutnud tema gurmaanlust rahuldada. Kujutlus sellest, et ta ei pruugi enam kunagi elus korralikust kokakunstist osa saada, sunnib naist üritama tapetut ellu äratama. Ta jätab keha lahkamata, ostab New Age´i kauplusest raamatu voodoo kohta, sest muudest resurrektsiooni meetoditest pole ta kuulnud. Siis hangib raamatus nimetatud aineid, kasutab osaliselt ka tänapäeva meditsiini substituute, mis vastavad Haiiti loodusviljadele. Valab siis segu surnule suhu, vett peale ja käsutab umbes nii: "Ärka palun ellu, kurat võtaks!", mispeale kuuli pähe saanud mees ärkab ellu. Surnuks-olemise kohta jääb mäluauk, muidu muutub kõik endiseks: ta töötab kokana edasi, naine käib restoranis hõrgutisi maitsmas.
Kui jutt esitada anekdoodi kujul, ma ilmselt naeraksin, aga paraku. Autor ei paku puänti, jutt lõpeb seal, kus ta kuidagi lõppeda ei tohiks. Sisuliselt ei juhtu mitte midagi, mida lugeja ei teaks ette peale selle, kui peategelasel tekib soov surnut ellu äratada.