Kasutajainfo

Jon Steele

1950-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jon Steele ·

The Watchers

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
0
1
Keskmine hinne
1.0
Arvustused (1)
11.2019

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019

Autorite sildid: