Armastatud eesti prosaisti E. Viljaranna jutt oleks 120 aastat tagasi kandnud ilmselt pealkirja "Saladusline sõrmus ehk õudne reis teispoolsusesse". Tolleaegsete teostega ühendab teda venivus ja igavus, aga eristab selguse puudumine.
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms.
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms.