Mnjah. Nii hull ta nüüd ei olnud, kui "The Wodersmith", aga... Üks tüüp otsib meeletuseni ideaalset mikroskoobiläätse, leiab siis spiritistliku seansi abil otsitava ning näeb sellega veetilgas imekaunist naisolevust, nii väikest, et tavalise mikroskoobiga polnud võimalik teda näha. Juhul, kui oleks alust asja fantasyks nimetada, siis poleks ju väga viga - haldja nägemine läbi teemandist läätse on ju üsna kena idee? Paraku ei anna jutu stiil võimalust selliseks tõlgendamiseks - asi paistab ikka olevat SFina mõeldud küll. Paar huvitavat asja, mis käivad kogu algelise SF kohta: 1) spiritism. Eelmisel sajandil kohatb seda ikka väga palju igasugustes sellesuunalistes lugudes nii Poel kui ka ta ametivendadel. Sõna "spiritism" tuleb neis kontekstides ilmselt lugeda kui "senitundnatut viisi millegi teada saamiseks", praegu katsutakse "moodsat teadust" samasuguses kontekstis kasutada küllalt. Näen siin analoogiat hüperruumiga - minu arvates tuleb sõnu "hüpe läbi hüperruumi" lugeda kui "senitundmatu viis ruttu tohutu vahemaa läbimiseks", mis aga on liiga pikk, lohisev ja tobe sel kujul kasutamiseks. Öeldaksegi siis "hüpe" ja asi tahe. Samamoodi öeldi eelmisel sajandil, kui tänapäevastest instituutidest ning suurejoonelistest teadus-arendusprojektidest undki näha ei osatud, lihtsalt "spiritism", "kommunikatsioon teispoolsusega" vms. 2)Kas tegemist oli paroodiaga? Tänapäeval võiks peaaegu et jaatavaltki vastata. Paroodiaga Frankesteini jt. "hullude teadlaste" lugude arvel. Tont seda teab - loodame. Aga kui jätta kõrvale loo põhikontseptsiooni ilmselge totrus, siis probleem ruumimõõdete tohutust erinevusest (seal on erinevus isegi üliväike, kaasaegne füüsika peab palju-palju-palju suuremaid erinevusi võimalikuks) ning nendes elunevate mõistusega olendite vahelise suhtlemise võimalikkusest-võimatusest (antud loos suutis peategelane endast valgussignaaliga siiski märku anda)on ju väga huvitav SF idee ning tolle aja kohta eesrindlik omajagu. Kui vaid see naine oleks välja jäetud ja miskit muud mõistusega olendit kasutatud, siis paneks viie plussiga ning kiidaks autorit taevani, kuid seda on siiski liiga palju tahta ilmselt. Kokkuvõtteks, kuidagimoodi venitasin loole kolme miinusega ära huvitava idee ja mädanisti mäda teostuse eest. Ei ulatu Fitz-James ikka Edgar Allanile lähedalegi!