Tegelt ma lausa ootasin seda raamatut. Kui ilmus, läksin poodi ja ostsin kohe ära, isegi kaalumata, et Evalt tellides saaks poole odavamalt. Ikkagi ju Eesti kahe aasta parimad ulmejutud. Hea küll, see on ehk liialdus, aga eelmised jutuvõistlused on toonud vähemasti ühe või kaks head juttu.
Nii et seadsin end istuma, rüüpasin oma topeltespresso ära, avasin raamatu... ja juba kuuendal leheküljel tõi igavus, mida võimendas (taas!) ebaõnnestunud küljendus, kaasa vastupandamatu une ning raamat kukkus tugitooli ja seina vahele. Ja ununes sinna nädalateks.
Muidugi, aastad pole vennad. Ei sündinud uut Apelsinikollast ega Käilakuju. Isegi mitte Lumemarjaverd. Iga autori puhul võis olla tegemist suure sammuga parema kirjutamisoskuse poole (või siis arusaamiseni, et ehk oleks siiski mõistlik pigem ikebanaga tegeleda), aga kohalik ulme selle kogumikuga oluliselt edasi ei nihkunud. Nõndanimetatud esikohajutust kirjutasin eraldi, teistest pole nagu mõtet. Oli üks tugevat nelja vääriv jutt, milles oli nimisõna "vokk" leidlikult sidesõnana kasutatud ja milles oli õnnestunud vaos hoida LitRPG levinud viga, pidevat skill pointside loendamist. Lõpp oli ehk aimatav, aga siiski meeldiv.
Kui ülejäänu oli nii enam-vähem, autorile vast olulisem kui lugejale, siis oli kaante vahele sattunud ka üks tõeline õnnetus, pastišš Verne'i ainetel. Igal ajastul on siiski oma stiil, nii muusikas, kujutavas kunstis kui kahtlemata ka kirjanduses, milles väljenduvad just selle perioodi (ja piirkonna) inimeste hoiakud ja arusaamad. Kui tõesti pakub lõbu sundida piitsaga surnud hobust edasi astuma, siis alustaks juba (Euroopaliku kultuuri) alguses, Iliasest. Kah ju ulme: kangelaslikud võitlused ja üleloomulikud sekkumised. Kuigi, impotentset vene spiooni ei saaks sinna vist jutustajaks saata. Aga paluks siis juba heksameetrites, eksole.
Mida ma tahan öelda: mul poleks midagi Nautiluse saamisloo vastu, kui see oleks kirjutatud 21. sajandile omases neorealistlikus võtmes. Mida söödi, kus elati, millised olid jutustajaisiku suhted printsist sõbra haaremiga jne. Siis ma viriseksin ainult selle üle, et zombid mulle eriti ei meeldi - esitab oma jutustust ju juba surnud jutustaja.
Ma ei arva, et parema tulemuse saamiseks peaks ulmejutuvõistlusi harvem korraldama. Tundub vaid, on juhtunud sama, mis juba tükk aega tagasi romaanivõistlusega: tuntumad tegijad ei söanda osaleda, sest näiteks seitsmendaks jäämine oleks ju väga piinlik, uutele tulijatele on see aga pea ainus võimalus võimalus endale nime teha (ja alus tulevikus kulkalt toetuse lunimiseks).
Nii et seadsin end istuma, rüüpasin oma topeltespresso ära, avasin raamatu... ja juba kuuendal leheküljel tõi igavus, mida võimendas (taas!) ebaõnnestunud küljendus, kaasa vastupandamatu une ning raamat kukkus tugitooli ja seina vahele. Ja ununes sinna nädalateks.
Muidugi, aastad pole vennad. Ei sündinud uut Apelsinikollast ega Käilakuju. Isegi mitte Lumemarjaverd. Iga autori puhul võis olla tegemist suure sammuga parema kirjutamisoskuse poole (või siis arusaamiseni, et ehk oleks siiski mõistlik pigem ikebanaga tegeleda), aga kohalik ulme selle kogumikuga oluliselt edasi ei nihkunud. Nõndanimetatud esikohajutust kirjutasin eraldi, teistest pole nagu mõtet. Oli üks tugevat nelja vääriv jutt, milles oli nimisõna "vokk" leidlikult sidesõnana kasutatud ja milles oli õnnestunud vaos hoida LitRPG levinud viga, pidevat skill pointside loendamist. Lõpp oli ehk aimatav, aga siiski meeldiv.
Kui ülejäänu oli nii enam-vähem, autorile vast olulisem kui lugejale, siis oli kaante vahele sattunud ka üks tõeline õnnetus, pastišš Verne'i ainetel. Igal ajastul on siiski oma stiil, nii muusikas, kujutavas kunstis kui kahtlemata ka kirjanduses, milles väljenduvad just selle perioodi (ja piirkonna) inimeste hoiakud ja arusaamad. Kui tõesti pakub lõbu sundida piitsaga surnud hobust edasi astuma, siis alustaks juba (Euroopaliku kultuuri) alguses, Iliasest. Kah ju ulme: kangelaslikud võitlused ja üleloomulikud sekkumised. Kuigi, impotentset vene spiooni ei saaks sinna vist jutustajaks saata. Aga paluks siis juba heksameetrites, eksole.
Mida ma tahan öelda: mul poleks midagi Nautiluse saamisloo vastu, kui see oleks kirjutatud 21. sajandile omases neorealistlikus võtmes. Mida söödi, kus elati, millised olid jutustajaisiku suhted printsist sõbra haaremiga jne. Siis ma viriseksin ainult selle üle, et zombid mulle eriti ei meeldi - esitab oma jutustust ju juba surnud jutustaja.
Ma ei arva, et parema tulemuse saamiseks peaks ulmejutuvõistlusi harvem korraldama. Tundub vaid, on juhtunud sama, mis juba tükk aega tagasi romaanivõistlusega: tuntumad tegijad ei söanda osaleda, sest näiteks seitsmendaks jäämine oleks ju väga piinlik, uutele tulijatele on see aga pea ainus võimalus võimalus endale nime teha (ja alus tulevikus kulkalt toetuse lunimiseks).