"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise. Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise. Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.