Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.