Nova on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustus algab ühe peategelase, Hiire hüüdnime kandva mustlaspoisi juurest, kes hulgub ringi Neptuuni ühe kuu kõrtsides ja ootab, et keegi ta kosmoselaevale palkaks. Tema juurde tuleb hullumeelne vana kosmonaut, kes pajatab kaptenist, kes tahtis oma laevaga otse plahvatava tähe südamesse sõita...
Sealt liigub tegevus kiiresti sellesama kapteni, Plejaadide föderatsiooni jõukaima töösturite perekonna noorima võsu Lorq von Ray juurde. Tema eelmine hullumeelne retk on luhtunud ja ta on nüüd otsustanud palgata oma kosmoselaevale kasvõi suvalisi ümberhulkujaid, kui need ainult tahavad temaga seda uskumatut reisi kaasa teha...
Ma pean ütlema, et mind üllatas see teos üsna positiivselt, pärast seda, kui autori kuulsaima teose "Dhalgren" lugemise järel olin ta mõttes juba maha kandnud. See raamat aga oli väga tugev variatsioon kosmoseseikluse teemadel - ja samas üle külvatud teemade ja mõtetega 19. sajandi kirjandusest, tekitades nii väga põneva sulami.
Nõnda ei saagi siin häirida tehniline taust, mis on pigem üsna fantastiline. Kogu kosmosetsivilisatsiooni hoiab käigus illüürionide nimeline elementide grupp, mis on superrasked aga samas stabiilsed. Neist on võimalik saada uskumatus koguses energiat ja samas võimaldavad nad ka valguse kiirust ületavat kosmoselendu.
Kuid see kõik ongi temaatiline. Kosmoselaevad muutuvad siin ookeanilaevadeks ja gravitatsiooni tekitatud ruumikõverused omakorda hoovusteks, murdlaineteks ja veekeeristeks. Planeedid ja kuud on sadamad, kus meremehed kõrtsides mõnda uut tööotsa ootavad. Selle kõige vääriline on ka autori keelekasutus, mis on rikkalik ja eksootiline.
Samuti on algusstseeni hullumeelne kosmonaut nagu Coleridgei poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" välja astunud. Hiire hüüdnimega poiss on nagu Kiplingi romaani "Kim" peategelane, kapten von Ray on kohati nagu Melville'i romaani "Moby Dick" pöörane kapten Ahab, kohati nagu Conradi romaani "Lord Jim" painatud peategelane.
Natukene tuhmistab seda kõike asjaolu, et kui autor on meeskonna koostanud, kahe peategelase tausta avanud ja eesmärgi olulisust selgitanud, jääb tegevus natukene seisma. Päris pikk osa enne lõppu möödub lihtsalt ilma mingi suurema eesmärgita siia-sinna sõites. Nende lehekülgede mahuga oleks võinud kindlasti midagi mõistlikumat teha.
Aga lõpuks on tegemist ikkagi üsna uhke teosega. Selline risttee kosmoseseikluse ja 19. sajandi mereromaani vahel ei ole küll ehk igaühele meelepärane, kuid mõlema poole austajate jaoks on tegemist kindlasti märkimisväärse leiuga.
Hinnang: 8/10
