Näe, "Marslane" enne "Marslast" ilmunud! Või umbes selline oli mu tunne seda raamatut lugema hakates. Ega päriselt ma sellest lahti ei saanudki, ja põhimõtteliselt pole võimatu, et Andy Weir siit midagi ammutas.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.