Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.