Saadetakse supervarustusega maalane teele tähtedevahelisse avarusse, et seda uurida - ja seal satub ta kokku alieniga, kelle varustus tema omast igast vinklist ja nurgast yle. Asja tulemusena jääb ta alasti võõrale planeedile, et seal siis hukkuda. Aga inimene on juba nagu selline visa hingega loom, et ei sure ta seal mitte, kuigi loomastrumisega tegeleb kyll. Aga ennäe - peas jooksevad tal juba sellised mõtted, et prooviks veelkord selle alieniga rammu... Ja seda ta teebki, seekord nii, et temal varustust pole. Ja nagu arvata võib, ja nagu juba sadades muudes lugudes on kirjas, köetakse vaesel võõrplaneetlasel nahk kuumaks. Kes see saakski alasti inimese vastu! Ulme põhjal kipub tekkima lausa arvamus, et see on meie kõikse kõvem relv - ja mitte sugugi ainult siis, kui see on kena näitsik...
Nojah, aga mul on sellise superrelva suhtes juba allergia. Ma ei usu enam sellesse, ja ei tea, kas olen kunagi uskunudki. Ja kui keegi sellest kirjutab, siis esitan ma juba vaistlikult sellele tekstile palju kõrgemad nõudmised, kui muudele - sest idee on minu arvates lombakas. Ja Hr. Sturgeonil lonkab minu arust ka teostusepool. Seega ei saa ma seda teost heaks ja õigeks pidada...
Noh, midagi see autor muidugi kirjutamisest teab, ja nii ei ole see nyyd see kõige hullem, aga rõõmu ja rahuldust ta kyll pakkuma ei kipu. Aga kes kogub lugusid sarjast: "Kuidas ma olin kangelane ja yksinda teise maailmsõja ära võitsin," eriti veel, kui autor on tõsimeelne, see lugegu...