Maad (ja nagu peagi selgub, mitte ainult Maad), tabab katastroof: ühel ilusal hetkel hakkavad igalpool liikuma kummalised moodustised, umbes nagu udust seinad. Enamus inimesi, kes neile ette jäävad, kaovad või surevad. Mõned aga, nagu romaani peakangelane Marc Despard, jäävad ellu, kuigi elavad läbi mõningase shoki. Selgub, et teselpool "seina" on mingi hoopis teine aeg - kaugem või lähem minevik või tulevik. Seega Maa kujutab endast omamoodi "lapitekki", kus erinevad, "seintega" eraldatud piirkonnad elavad oma ajas ja kuhu on jäänud väga vähe inimesi. Teisisõnu, Maad on tabanud "ajatorm", mis on erinevate piirkondade ajalised epohhid segi ajanud.
Peategelane algul püüab vältida "seinu", lihtsalt et ellu jääda, kuid peagi avastab, et iga järgneva "seina" läbimisega shokk järjest nõrgeneb, ning hakkab hoopis teadlikult rändama erinevate piirkondade vahel, lootuses aru saada toimuva põhjustest. Pikapeale koguneb tema ümber väike salk teisigi rändureid, lisaks selgub, et peategelane on omamoodi unikaalne ja tal on isegi võimeid võidelda "ajatormiga".
Kogu tegevus näeb välja paraja kosmoseooperina. Alguses oli isegi päris huvitav lugeda, kuid mida edasi, seda segasemaks ja igavamaks lugu läks. Siiski pidasin lõpuni vastu, aga uuesti lugema küll ei kutsu. Siit ka hinne - kolm.