Seeria neljas raamat. Tegevus jätkub sealt kus ta eelmises raamatus pooleli jäi - James Eckert korjab tagasitreel Northumbriast oma naisukesele aasa peal lilli. Äkitsi ronib kõrvalasetsevast lombist välja koletu suur Veedeemon. Viimane osutub ysna rahumeelseks ja muhedaks selliks, kas kaebab et keegi kuritahtlik meremadu (serpent) on temalt tema Leedi pihta pannud. Edasise jutuajamise käigus selgub, et Leedi ei ole siiski mitte deemoni abikaasa, vaid laevavraki kyljest lahtiurgitsetud naisterahvakujuline vöörikaunistus. Lahkutakse sõpradena. Samal ajal leiab Malecontri lossis aset yleyldine paanika. Nimelt on lossi hirmsa vile saatel sisse tormanud.. teekann. Mis istub nyyd söögisaalis laual ja nõuab kohtumist lossi peremehega. Yhesõnaga, James jõuab kohale just õigel ajal. Teekann teatab, et teda on abi nõudma saatnud ei keegi muu kui Maag Carolinus, kes vahepeal haigeks oli jäänud ja keda nyyd kaks tursket tädi kõigi keskaegse meditsiini reeglite järgi "ravida" yritavad. Loomulikult tõttab James oma mentorit päästma. Ja on ka viimane aeg. Pideva aadrilaskmise ja muude rahvameditsiini õite toimel on vana maag juba peaaegu hinge heitmas, ning tema maja ymber kogunenud kamp kaltsakaid ootab pikkisilmi millal "ravi" oma loomuliku lõpuni jõuab. Tagasiteel oma lossi kohtuvad meie kangelased eelmistest raamatutest tuttavaid Sir Gilesi ja Sir John Chandost. Viimane informeerib Jamesi faktist, et Prantsusmaa kuningas Jean ei ole ikka veel loobunud soovist Inglismaad rynnata. Kusjuures abiks on tal seekord Itaaliast väljakihutatud renegaadist maagi (sorcerer) nimega Ecotti ja eelpool juba mainitud meremaod. Asja uurima saadetakse loomulikult jälle James (mis tema abikaasale sugugi meele järgi ei ole). Yldiselt on tegemist seni kõige lõbusama osaga tervest sarjast. Stiil on stabiliseerunud ja suhteliselt lahe, sarnanedes kuigivõrd Tom Holti omale. Igastahes leian ma, et ma õigesti olen teinud, et kahest esimesest raamatust ennast eemale peletada ei lasknud.