Esimene raamat Dicksoni Jim Eckert''i seerias. Yldiselt, minu jaoks oli see sari Dicksonilt mõnevõrra yllatuslik. Olin varem lugenud tema Dorsai lugusid, ja nende stiil oli kardinaalselt teistsugune. Jim Eckert ja tema s.o. Angie elavad/töötavad miskis yhendriikide perifeeria õppeasutuses ning tulevad vaevu omadega ots-otsaga kokku. Lisateenistuse huvides on Angie ennast sokutanud assistendiks kohalikule mad-scientistile nimega Grottwold, kes ta kogemata kombel mingisse pseudo-keskaegse-inglismaa fantasymaailma saadab. Jim, kes oma naise kadumise peale mõnevõrra pahaseks saab, lubab Grottwoldil nina kukla taha lyya, kui see tydrukut otsemaid tagasi ei too. Grottwold päästab ennast olukorrast sellega, et saadab ka Jim''i samasse maailma. Ärgates leiab Jim, et Grottwold sindrinahk on ta miski kohaliku Lohe kehasse saatnud. Edasi loete soovi korral juba ise. Muuseas, piisavalt andekas oli Dicksoni variant hea ja kurja vahelisest võitlusest. Nimelt pidada maailm balansseeruma Kaose ja Korra vahel. Kui ylekaalu saavutab Kaos, on teadagi jama, kui Kord, siis läheks elu lihtsalt igavaks, maailmast kaoks romantika, maagia, lohed jms. Pimeduse jõudude põhitegevuseks on Kaose ja Korra vahelise tasakaalu rikkumine. Valguse jõud siis jälle vastupidi, tasakaalu säilitamine. Selle yle, kumb parasjagu peal on ja kui palju kellelgi "maagilist krediiti", peab arvet selline loodusjõud nagu Raamatupidamise Osakond ;) Kardan, et hard-core fantasy jyngritele, on Dickson zanri reeglitega mõnevõrra liiga vabalt ringi käinud. Samas ei ole tegemist ka tõupuhta comic-fantasyga. Midagi sealt vahepealt. Kõige rohkem sarnaneb see sari ehk Mark Twaini Jänkiga Arthuri õukonnas, pluss lisaannus absurdihuumorit. Yhesõnaga: mitte midagi otseselt geniaalset aga ajaviitelugemisena rohkemgi kui omal kohal.